Tahtsin öelda, et empaatia on ülehinnatud. St lähisuhetes ja ka keskmise distantsi suhetes vajalik ja väärtuslik, aga mitte masskasutuseks. Masskasutuses kipub see pigem tekitama olukordi kus keegi pigistab meilt emotsiooni välja ja kõik ülejäänud võivad muna imeda. Liiga kirglikud vastandused, mille tulemusena valime kuskilt kaugelt välja mõned üksikud omad ja suure hulga väärtusetuid "teisi". St. empaatia sage kõrvalsaadus on teatav tunnelnägemine.
Mumst peaks "kõigi teiste" inimeste puhul piisama vaimuteooriast. Empaatia
on valikuline ja ülimalt kirglik - ma tajun su valu ja tahan kätte
maksta / sind hoida / sinuga rõõmustada jne.
Vaimuteooria on rahulik: mõnusalt, hubaselt mõistev arusaamine,
et teisel elusolendil on oma tunded ja mõtted ja plaanid. Ja neid võib nende plaanide eest ka vihata - st kui nad on sitakotid.
On kindlaks tehtud, et nt varestel on see vaimuteooria asi selge. Aga tean päris mitut üleüldiselt tähtsaks ja targaks tunnistatud isikut, kes selleni päris ilmselt ei küündi. Ja empaatiat neil kohati isegi jagub! Kohati!
Ütleksin: hullemaid lollpäid annab otsida - mingis mõistestikus orienteerumine ei asenda sedasorti arusaamisi, millest inimene oma elus tõepoolest lähtub, mida ellu rakendab. Siia alla käib ka nt oma tõekspidamiste ja tegude samal joonel hoidmine jne. Püüe areneda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar