Kinniütlus

Jaurublogi on õhinapõhine loraskoop, lugemiseks tasuta nii äri- kui erakasutajale. Soovin, et see muutuks veel turvalisemaks. Seepärast kaaluge ahhetamist. Teie ahhetused (ja muud onomatopoeetilised röginad, sh oiged ja karjatused) kahtlemata aitavad mingil moel.

teisipäev, 13. oktoober 2026

CCLXXVIII: sekkumisest

Ma tean, et olin pikka aega blogosfäärist puhkusel. Kunagistele, praegustele ja tulevastele sõpradele võin rääkida miks. St. ma tean, et lugejaid ja reageerivaid lugejaid on vähe või suht null, aga üks küsimus ajab mind segadusse ja ma tegelikult ootan kommentaare. NB! See, et ma neid ootan, ei tähenda,  et ma tahaks lugeda lolli möla.
Küsimus selline: millal sekkuda? 

Tõukasin kunagi jalaga tõugatavat tõukeratast edasi. Jõudsin kõnniteel järele noorele naisele, kes oli täiesti endasse sulgunud. Siis jõudis kohale kaubiku väiksem vend - kuut. Mingi onks röökis aknast selle noore naise peale. Ta võis olla isa, kasuisa või ka vanem kallim, kes oli verinoore pruudi ära lohistanud ja tollele liiga teinud. Naine (minu hinnangul 19-22 aastane) oli täiesti enda maailmas. Õnnetu, haiget saanud, valmis jala kõndima maailma lõppu või lähimalt kaljult alla. Küsisin, kas saan aidata. Naine ei reageerinud. Umbes neljakümne+ aastane onks röökis, et mida minul siin asja, mingu ma, värdjas, perse ja pangu ennast põlema. Hängisin läheduses mõnisada meetrit, naine hoidis enda ümbert kinni ja kõndis edasi. Mees sõitis kuudiga jalakäija kiirusel. Röökis naise peale. Tule koju. Kurat, värdjas, võta mõistus pähe ja rahune maha, raisk. Mina politseid ei kutsunud. Sellest on üle 15. aasta. 

Kukkus vanaproua tänaval. Tormasin appi. Loomulikult, küsimusi ei ole. 

Jäi üks naine hätta rattasadula kõrguse sättimisega jne jms - muidugi lähen appi, pmst alati. 

Naine ehmus linnaliini bussis. Mina märkasin just tema ehmatust. Sain aru, et mingi tüüp oli ta käekoti lõhki lõiganud, et sealt rahakott kätte saada. Mina vahtisin suu lahti, ei teinud midagi. Tüüp hoidis nuga õieli käes, tulge ainult. Läks järgmises peatuses bussist maha. No selge, rahakoti pärast (mis jäi alles) ei jookse noa otsa, aga ikkagi õudne. Aasta oli 1991 vms. 

Sõidab isik kitsal tänaval vastassuunas autoga. Astun tee peale ette. Isik peatab auto. Vestleme või sõimleme - kuidas kunagi. Kas ikka on vaja? 

Kuseb mees tänaval vastu seina. Kas äkki peaks sekkuma? Mida head sellest sündida võiks? Kõige tõenäolisemalt lõpeb asi sõimlemisega, paremal juhul kaklusega. Ok, paremal juhul saab öelda, kui mina võidan. Aga isegi kui võidan või sõimleme või tuleb politsei - kui tõenäoline on see, et täiesti täiskasvanud mees saab sellise vihje peale aru, et nii ei sobi? Arvan, et null. Kas see tähendab, et vaatame kõrvale? Pole ka nagu ok. Lööme ta pea vastu kiviseina puruks? Tundub ülereageerimine, aga plaan ei ole läbinisti halb. 

Näed kaheukselise bemmi pakiruumil kirja "litsilõks". Oletame, et auto seisab. Õige oleks panna selle auto omanik vangi, siin pole midagi arutada. Vähemalt viisteist aastat. Vägistamine on täiesti kohutav kuritegu ja kui selle omaniku mõtteviis ei ole vägistaja oma, siis olen mina suusahüppe maailmameister või marineeritud kurk või midagi taolist. Aga on arusaadav, et vangi teda keegi ei pane. Seega lihtsalt kõnnid mööda, eks? No mida sa ikka teed. 

See kõik (nagu ka veel väga mitu rääkimata lugu) meenub mulle seoses Tallinna "bussipoisiga". Hästi, nüüd jälle ütlevad kõik, et peab sekkuma. Ja peabki. Aga sekkumine tähendab vähemalt kaht (parandage mind kui eksin): 
1) see peab toimuma suht pidevalt, sa ei saa sekkuda selles ühes olukorras, mis sekkumist vajab, sa pead aeg-ajalt riskima sellega, et reageerid natuke üle. Just see, et sekkumist nõudvaid (või vähemalt vihjamisi soovivaid) olukordi on meeletult, 
2) sekkumine vajab väljaõpet. Kui elustamist ei õpetata, siis pole mõtet ajalehes möliseda, et näe, jälle üks tüüp sai uulitsal südari, aga keegi ei hakanud teda elustama. Ka sellest kuidas sekkuda, mida silmas pidada, millises olukorras ja millest hoiduda, vajab pidevat lahtirääkimist. Arvatavasti ei ole ühest vastust. Aga küsimus on päris ja ei tohiks manduda vastutamatusse. 

Ok, ma olen väga väsinud, aga panen selle postituse siiski üles. Eks ma mõne päeva pärast kahetsen ja kustutan või muudan. Aga tegelikult on see küsimus mind aastaid vaevanud ja kui kellelgi on midagi sisulist öelda, siis mind huvitab. Privas on parem kui kommentaariumis. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar