CCXI: tänane keeletegu (20.09.2021)

Kustutasin telefonist peotäie äppe, mille menüü oli maakeelde pannud robot. Muidu olen valmis kasutama eesti-, vene-, saksa-, inglise- ja veelmõnekeelseid masinaid, aga otsustagu ära, mis keeles on. 

CCX: üheksa korda sihi, kümnes kord mööda

Kõik muidugi teavad seda niigi, vähemalt alateadlikult, aga ei ole kaitseingleid, pigem on katseinglid. Täpsemalt: katse-eksitusinglid. Teaduslik värk! 

CCIX: lükkasin feng shui akna alla päikese kätte

Olen siin elanud ainult 10 kuud ja 2 nädalat ja juba tuli kodukaunistamise tuhin. Võtsin köögilaualt vakstu ära. Ilus, lakitud puit. Pean nüüd mõtlema kas nii meeldib ja kui, siis hakkan koguma hoogu järgmiseks sammuks. Arvatavasti sama radikaalseks. 

CCVIII: käib töö ja vile koos ja pill tuleb pika ilu peale ja nii

Nõnda, kes tahab, see jõuab veel esitada Kapo ametnikule (kontakti saab minult) väljavõtte oma karistusregistrist ja kui pälvib heakskiidu, siis võib kolmapäeval tulla appi puid laduma. Ja kes vilistamisega liialdab, saab noomituse ja täiendava kande karistusregistrisse. 

CCVII: Soros lubas, et kui ma selle postituse avaldan, ei hüppa mu pupill enam kunagi püsti, vähemalt mitte avalikus kohas

Mul hakkab alati kuskil midagi kirvendama kui keegi (sh ma ise) ütleb, et usub teadusesse. Olen küll selle inimese poolt, aga peaks hakkama sõnu valima. Ma ju ei usu teadusesse. Olen pigem vaatlusandmetele ja osaluseksperimentidele ja mõttetööle tuginedes jõudnud järeldusele, et teadus annab maailma kohta kõige pädevamaid vastuseid. Ja isegi kui mõned neist osutuvad hiljem valearvamusteks, siis lükkab need ümber, tadaa: teadus (ja pakub parema selgituse!), mitte mõni kristallidest pungil pärasoolega selgeltnägija. 

Ja mida jääb mul, lihtsurelikul, üle muud kui usaldada teadlasi ja teaduslike meetoditega hangitud teadmisi. Keegi ei saa tunda kõiki teadusharusid, eks - siis usaldad neid, kes teemaga tegelevad. Muidugi uuritakse aeg-ajalt küsimusi stiilis: miks ahvenad ei laula, aga kui seda tehakse õigete meetoditega, siis nõme on ainult teemaks võetud küsimus. Järeldused on endiselt pädevad - need lihtsalt ei huvita kedagi peale kollase ajakirjanduse ja naljajanus persoonide. 

Ja muidugi tahan ma võtta sõna humanitaarteaduste kaitseks kiituseks - need uurivad (ja pakuvad kõige paremaid võimalikke teadmisi) muuhulgas ka ühiskonna toimimismehhanisme. Ja kes me siis kamba peale kokku oleme, mh? 

Kuskil on keelekasutuses üks hämar piir. Usun, et me võime aegade lõpuni truuks jääda väitele, et päike tõuseb (ehkki me teame tegelikku mehaanikat). 

Samas, teadusesse uskumine tundub vildakus, mille tahaks kõrvale heita. 

CCVI: te mõtlesite ka just sedasama, eks

Mina usun telepaatiasse. Hiljuti kohtusin tänaval sõbraga. 

"Tere, keda ka näha!" hõiskas ta joviaalselt. 

"No tere!" puristasin vastu, sest lisada "sa vana orikas" ei oleks olnud ilus. Ütlesin hoopis: "Usu või ära usu, ma tahtsin ka sulle tere öelda just." 

"Telepaatia!" noogutas sõber tähtsalt. Nõustusin. 

CCV: kus häda kõige ligem, seal abi hüüab tulles

Käisin eile rauapoes. Niipea kui prillid silmile langetasin, läksid need uduseks. Teadagi. Jõudsin kuidagi õigesse vahekäiku, aga vajaliku trääni leida oli raske, sest väikesed kirjad, prillid udused. Võtsin prillid eest. Ei midagi. Ei näe. Nii palju nägin, et üks poisiklutt vudis mööda. Kahmasin tal turjast ja nõudsin: "Nii, poiss, loe mulle see riiul ette!" Luges ilusti. Need tänapäeva noored on päris viisakad kui kenasti küsida. Sain vajaliku kraami kätte, tänasin ja prille uuesti ette pannes ja poisikest maha (hoidsin tal seni turjast, et ta kõrgemalt ka lugeda näeks) poetades tundus poole sekundi jooksul enne prillide uduseksminekut, et ei olnudki poisike, oli üks väike vanamutt. 

Igatahes. 

Katusel käidud, korsten pühitud. Naabriproua oli telefonivalves. Ütlesin, et kui ma 15 minuti pärast uuesti ei helista, siis sõitku kohale ja vaadaku kas kõlbab veel kiirabi kutsuda või matab lauda taha maha. Labidas on väljas. Vana kartulimaad peaks olema päris mõnus kaevata ka.