Näen seda umbes nii: kui inimene loeb, siis jõuab ta aastaga lugeda kas 50 paksu või 360 õhukest raamatut. Või umbes nii. Üks kirjanik ei jõua ilma peal nii palju kirjutada. Ja selleks, et inimene loeks, et lugev inimene üldse olemas olla saaks, peab raamatuid olema rohkem. Mul hea meel, kui lugeja aasta jooksul minu raamatu ka ette võtab. Aga see ei takista teda lugemast veel tervet virna.
Muidugi, mõnda kirjanikku / mõne kirjaniku loomingut ei salli, aga see on teine asi. Siis on ta vastik tüüp, mitte konkurent.
Muidugi, mõnda kirjanikku / mõne kirjaniku loomingut ei salli, aga see on teine asi. Siis on ta vastik tüüp, mitte konkurent.
Mõistagi, kuskil läheb piir, millest allpool on väga populaarsed või väga kehvad raamatud või mõlemat (ma ei hakka siiski nimekirja koostama / näidishukkama), mis minu arvates pigem solgivad kirjasõna kui niisugust, aga selle solkimise mõju on vaieldav. Kui kirjastused keelduksid lolle raamatuid välja andmast, siis ... noh, ei nad keelduks. Ja see ei parandaks (vist) midagi, sest ega lolli raamatu lugeja siis väärt lektüüri järele haara. Pigem jätab üldse lugemata ja asi mutt. Usun, et see käib nii, et kes loeb lolle raamatuid, sellel on võimalus ajapikku targemateni jõuda. Noh, ma väga kategooriliselt seda ei väidaks.
Aga sellele jään truuks: kirjanik ei ole kirjanikule konkurent. Hüva, vb mõne preemia asjus, solvume ja jonnime ja mida kõike veel, aga kokkuvõttes on igaühel oma lugejad ja nende hulk või tähtsus või mõjuvõim või asjatundlikkus või hea maitse jäägu pealegi varjule.
Aga sellele jään truuks: kirjanik ei ole kirjanikule konkurent. Hüva, vb mõne preemia asjus, solvume ja jonnime ja mida kõike veel, aga kokkuvõttes on igaühel oma lugejad ja nende hulk või tähtsus või mõjuvõim või asjatundlikkus või hea maitse jäägu pealegi varjule.
Elagu elurikkus!
