Inimesele päris õiget kingitust teha on väga ilus. Ja sellist saada. Pea paratamatult kaasneb selle iluga mingi kogus mõttetut trääni, mida kombetäiteks kohale tassitakse ja edasi kingitakse / kapinurka unustatakse / ära visatakse. Mõni ainult sellist saab ja jagabki, kurb! Aga ilus kingitus, selline, mis kõnetab teist inimest, on väga ilus!
Ja siis veel argikingitused! Tänutäheks esinemise eest vms. Need on ka kohati väga nunnud, aga teinekord eelistaks seda ühte eurot, mille eest kingitus osteti. Või kahtkümmet. Mulle kingiti kunagi kolmesaja eurone pastakas! Oot, ikka kolmesaja kroonine! Muidugi. Igatahes oli selle maksumus täiesti mainimisväärne protsent mu kuupalgast. Aga, jah, pigem need kolmsada krooni kui ülikallis pastakas, sest eks öelnud ju Herakleitos Tumegi: "... kaupa kullaks ja kulda kaubaks ...". Ta ei öelnud midagi selle kohta, et "tänutunne tassiks ja tass tänutundeks", aga no ega üks filosoof jõua kõike hõlmata. Samas, jaa, ma ei vaidle - kohati on sellised tänukingitused väga nunnud!
Ent!
Seda postitust kirjutama ajendas mind üks vana tähelepanek: kirjanikele kingitakse pastakaid ja märkmikke. St. sellest ajast kui Keränen ja Wimberg kruuside kinkimise ära keelasid.
Mõelge nüüd järele: te ei kingiks ju kirurgile skalpelli, sest te ei oska valida. Kui kirjanik kasutab märkmikku ja pastakat, siis võite päris kindel olla, et tal on omad eelistused selle suuruse; pehme- vs kõvakaanelisuse jms osas. Ja kirjutuspulgaga sama! Pastakas või äkki hoopis tintekas. Kui peene otsaga? Mis värvi tindiga? Või sulepea? Te ei tea. Ärge kinkige kirurgile skalpelli, sest on täiesti kindel - tal pole sellega midagi teha.
Mingit suvalist trääni kinkides on rohkem lootust täkkesse panna.
Mul on erinevad lahendused: esiteks ei kipu kohustuslikel kuupäevadel kinkima, vaid kingin siis, kui on hea mõte; teiseks panen tähele, mida inimesed räägivad, vahel märgin selle ka üles, ja siis kingin vastava värgi; kolmandaks kingin isetehtud asju, mida on vajadusel lihtne hävitada, st pole tehismaterjalid; neljandaks, kui tõesti tunnen survet, et just sel kuupäeval ikkagi pean kinkima, aga pea on tühi, kingin midagi söödavat-joodavat, mis võiks teadaolevalt kingisaaja maitsega klappida ja samuti ei jää kuskile ruumi võtma – võimalusel midagi sellist, mis võiks eriline olla, elamuse pakkuda: nt mitte lihtsalt šokolaad, vaid mingi põnev šokolaad.
VastaKustutaKui inimesed mulle kinkides sarnaselt tegutseks, oleksin väga rahul.
Ja tõsi: inimese valdkonnaspetsiifilisi vahendeid ei tasu võhikul, isegi mitte kolleegil kinkida. Professionaalsed vahendid ja nende vajadused on nii eripärased, et siin on suur oht väga vale asi kinkida. Kingisaaja võib küll puusepp olla, aga sa annad talle peitli, mis ajab ta nutma.
Jaa, absoluutselt. Kasutan samu meetodeid.
Kustuta