XXXVI: omatud, prokrastineeritud, dixi

Ühtki mu püsilugejat (mitte kumbagi?) ei tohiks üllatada, et ma olen pealiskaudne, tühine inimene. Minu tähelepanu pälvivad pealiskaudsed, tühised probleemid. Näiteks seekord langesid mu käed klaviatuurile, sest ma nägin pealkirja kuidas kunagi põrsaks hüütud austraallanna nüüd täiuslikku bikiinikeha omab.
Muidugi, kadedus. Isegi kui ma vajalikud kilod alla võtaks, ei oleks mul midagi rinnahoidja sisse panna, nii et bikiinivormist saame ainult unistada. Ja kui ma võtaks need vajalikud kilod juurde, et oleks, siis jälle kaob nii kõrgelt hinnatud taljejoon.
Aga peamine põhjus, miks see mulle silma jäi oli ikkagi:
a) halb keel. Vb peaks kehtestama mingi keelu, et kui inimene ikkagi eesti keelt üldse ei oska, siis ei tohi ta võõrast keelest tõlkida? Nojah, kuidas seda teha ja nii edasi. Jäägu see, ma ei ole tegelikult nats. Ja ehkki ma ülbelt usun, et natuke oskan eesti keelt, ka mina olen keeranud uskumatuid käkke ja kardetavasti keeran edaspidigi. Aga b ja c tulenevad ka tegelikult keeleküsimustest.
b) kui inimene on oma kehaga pääsenud maakera kuklapoole (Eesti) meediasse, siis on päris kahtlane, kes keda omab. Pigem võiks panustada, et keha omab seda põrsakest. Kujutad ette kui terve su päev on pühendatud su kehale!? Jube. Kusjuures, tegemist ei ole mitte sisulise hoolitsuse, masinaruumi ja taristu hooldustöödega, vaid ikkagi välisviimistlusega. Kõik su mõtted tegelevad su kehaga, terve päev? Kurb ju!
c) hinge ja keha ja vaimu ühtsus. No hing on üldse kaheldav, aga ma meeleldi kasutan seda mõistet (läheb pikale, miks). Vaimuga on nii, et mu sõber Mart on kirjutanud mitu head teksti, mis näitavad, et ilma kehata ei ole mingit vaimu. Noh, jah, kes tahab, võib muidugi vastu vaielda. Ma kahjuks ei oska praegu peast öelda, kas mõni neist on avalikult kättesaadav ka (kontrollitud, ei ole). Aga ma ise ütleksin praegu seda, et toortõlge toortõlkeks, keha omamine on idee poolest väär. Sa ei saa omada oma iseloomu, näiteks. See kõik on ühe sama adžika (kompoti) osaks. Ma ei tahaks isegi öelda, et mul on nii või naasugune keha. See ikkagi ei kuulu mulle. Ma olen sellise kehaga. Minu mõttemaailmas on päris palju asju (mitte suuri, et kuna mul on tugev käsi, siis pean ainsaks tööks kraavikaevamist, vaid väikeseid, mustri tasemel, kuskil tähenduse algamise hämus), mis sõltuvad otseselt minu kehast, mida keha salaja dikteerib. Ja kõige parema meelega, jah, oleksin oma kehaga kuidagi koos, luues aeg-ajalt vajalikke võõritusi, et tema vaikivat, märkamatut sundi paremini märgata, sellest teatud moel üle ja välja kasvada.

Midagi oli veel, aga ma hakkan parem tööle.

XXXVI: koroonapäevik, väljavõte

Päike, jalutad mööda kõnniteed, muidugi asja pärast, häda sunnil, hoidud nii paremasse serva kui võimalik. Vastu jalutab mõttesse vajunud naine. Jõuab sulle üsna lähedale, tõstab pilgu, vaatab sulle korraks otsa, võpatab ja põrkub eemale.

Küll on hea, et nüüd saab sellised juhtumid koroona kaela ajada, ei pea oma silmavaate pärast liialt muretsema.

XXXV: ma lihtsalt ei saa aru

Mind on alati pisut segadusse ajanud, kui horoskoobi või isiksusetesti või millegi taolise tulemuste juures loetakse üles tuntud inimesi, kellel see näitaja on samasugune nagu minul. Mõistagi tunnen nende üle leebet, isalikku rõõmu, aga siiski, milles kühvel? Ma olen tagasihoidlik inimene, ei hakka ometi Obamale kirja saatma, et kle, õu, palju õnne, sa oled minuga samas tüübis. Ja Shakespeare on juba surnud. Minu teada küll on. Elvise osas on kahtlusi, aga Shakespeare peaks olema surnud ja see tähendab - kui ma just ei ole mingit kommunikatsioonimeetodit täiesti maha maganud - et ma ei saa mitte kuidagi teda selle väikese faktiga rõõmustada.
Olen püüdnud sellest aru saada, aga tõesti ei saa. Eks inimesed olegi üsna mõistatuslik tõug, lepin sellega.

XXXIV: tagasihoidlik palve

Kellele meist ei meeldiks ümmargused numbrid? Kõigile meeldivad. Tähistatakse juubeleid ja igast jampsi. Juubel, kusjuures, pole enam mitte viiskümmend vaid kõik viie ja nulliga lõppevad sünnipäevad, aga samuti näiteks neli tosinat, kaks kuraditosinat ja teised taolised.

Ka mina armastan ümmargusi numbreid. Sellega seoses on mul ettepanek: kui keegi kannaks mu kontole 5 555 555 000,05 eurot, siis oleks mu kontol täpselt 5 555 555 555,55 eurot ja see oleks väga ümmargune number. Mulle väga meeldiks.
Täiesti rahuldav oleks kanda näiteks 55 000,05 eurot ja kuigi see viitaks kitsidusele, pigistaksin ma selles küsimuses silma kinni. Samas, sel juhul oleks neli viit minu poolt ja annetaja saaks vähemusosaluse (seegi, mõistagi, oleks moraalne, kasutusõiguseta).

Kontakti ja kontonumbri saab privas. Tänan ette!

NB! Seda postitust, loomulikult, mõtlen ma surmtõsiselt. Ma ei tahaks, et keegi saaks väita nagu ma polekski proovinud rikkaks saada. 

XXXIII: raamatu ja jüri päev

Öösel saatis sõber Messengeris sõnumi. Nägin kaht esimest sõna ja südame alt tõmbus külmaks. Need olid: Kallis Jüri!
Mõtlesin automaatselt, et sõnum läheb edasi umbes nii: Sa oled olnud hea koer (???!), aga kahjuks peame me su nüüd magama panema.

Väga meeldiv, ei olnud üldse niisugune sõnum.

Ja nüüd saatis teine sõber pildi ka ja kui veel e-raamatuid saaks (eile tegelt sain), siis oleks suht või sees.

XXXII: ka sajameetrine teekond algab karjatusest: "kuhu, kurat, sa mu ketsid oled toppinud?!"

Tahtsin kohe hommikul tööle valu anda.
Mõtlesin, et hakkan kiiresti prokrastineerima, siis kui see tehtud saab, siis teen päevakavva vastavasse lahtrisse linnukese ja saab tööle hakata.
Otsustasin olla proaktiivne ja tegingi prokrastineerimisega kohe algust.
Selgus, et see oli pre-prokrastineerimine. Päris prokrastineerimine tuli ikkagi hiljem. Ei maksa sündmuste arengust ette rutata.
Siis tegin natuke tööd ka.
Siis postkrastineerisin, suht mõnus.

Mingil hetkel nende pakiliste asjatoimetuste vahel tegin isiksusetesti. Võlupeegel, lollike, usub ka kõike, mida ma talle räägin.

XXXI: usk inimkonda

Juhtusin youtube'ist vaatama videot, mis pidi taastama usu inimeste headusesse või nii. Mul tekkis inimkonna pärast sügav mure. Kui see, et keegi aitab vanainimese üle tee (no tõesti oli vana ja aeglane, üks tsiklist hoidis teisi motoriste eemal, et nad proual üle kanna ei sõidaks) või oma lapsele kutsika kingib või aitab auto käima lükata või lihtsalt oma tööd teeb, väärib mõne inimese arvates pääsu sellisesse videosse, siis tekib mul selle video kokkulõikaja pärast mure - mis kuradi maailmas ta, õnnetu topis, elab?

Igatahes, seoses sellega, et olen nüüd pidanud paar asja netist ostma, olen lugenud kommentaare ja revüüsid ja arvustusi ja olen siiralt tänulik inimestele, kes ostavad mingi eseme, kasutavad seda siis natuke ja kirjutavad laiale maailmale selgesõnalise, arusaadava, hästipõhjendatud hinnangu sellele äraneetud riistale või kronšteinile, et miks nad sellest asjast nii arvavad. Muidugi, eks nad naudivad ise ka seda tegevust, loomulikult, mõnus on sõnu seada kui seda natukenegi oskad (aga kes siis ei naudiks vanainimese üle tee aitamist või auto käimalükkamist? pärast viipad muretult, et oh, mis, pole tänu väärt, ja ei olegi, aga endal on südames selline soe tunne ja lihastes (kui oli füüsiline tegevus) mõnus surin), aga no vaatamata sellele mõnule, mida isehakanud asjaarvustaja tunneb, on mul tema jutust kordades rohkem kasu kui eseme turundajate tekstist ja ma nagu saan kohati sõnadest aru, mida tasub uskuda ja mida mitte, mis kaalub selle arvustaja silmis kui palju - näiteks kui esemekriitik võrdleb eset mingi teise esemega, siis juba see, mille ta on võrdlusaluseks valinud, kure või kirve, näitab midagi, eksole. Ja nõnda edasi.

Ja ma pole esimene ega viimane kes seda ütleb, aga küll on mõnus kui suurem hulk inimesi saab teha asju, mida nad teevad naudinguga. Teha seda, mida hing ihaldab on igati okei, sest see väljend juba ise tähendab, et sul on hing ja kui sul on hing, siis seda võib küll usaldada.

Pmst hakkasin rääkima sellep, et vaatasin just lehele raamatuvahetus.ee ja komistasin ühe arvustaja otsa ja lugesin paari tema arvustust ja üks neist oli nii hea, nii ilmselgelt oli tal kirjeldatava, anonüümseks jääda sooviva teose suhtes õigus, et oli kohe imelik vaadata nimekirja inimestest, kes seda raamatut endale tahavad. Ma teadsin, et need inimesed, mitte ükski neist, ei meeldiks mulle. Muidugi on võimalik, et ma eksin, aga ma hästi ei usu. See anonüümseks jääda sooviv raamat, noh, see peaks juba enne kõiki kommentaare kõik vähegi kirjaoskajad inimesed (ja kirjaoskus on sümpaatse inimese esimene tunnus, ma ei ole kohtunud ühegi õilsa metslasega ja siin elades pean oma šansse üsna viletsateks) eemale peletama, isegi ilma selle ilmutusliku arvustuseta.