CCXXXXVI: kordamise ja tarkuse suhtedraamast

Kunagi ammu kui Hasso Krull elas veel kuival maal ja mina facebookis, küsisin kollektiivselt alateadvuselt, kas pole imelik, et on vaja silti: värava ette mitte parkida. Ma ei pane ju korteri uksele silti, et selle ette palun mitte oma trääni kuhjata. Üllataval kombel ei olnud kollektiivne alateadvus minuga sama meelt. 

Täna pidid tulema talvepuud. Kuna on kole komme värava ette parkida ja M unustas sildi üles panna, et võtke ennast kokku, parkige mujale, siis minul ei olnud jälle kilekaant ja viitsimist ning parkisin auto värava ette, jätsin aknale kirja, kle, tulevad küttepuud, pargin värava ette, et keegi teine seda teha ei saaks.  Jätsin telefoninumbri ka ja puha. 

Ja kui siis puud saabusid, oli kojamehe vahel kilekotitud kirjake. Arvasin, et trahv. 

Aga ei, oli sõimukiri kohalikult mupolt, et kes värava ette pargib on m*nn. 

Nojah, õige jutt. Aga see oli nii otse minu selgituskirjakese kohal, et veits ikka hämmastas ka. Samas, noh, jah. 

CCXXXXV: sellel reeglil on kindlasti mingi nimi, noh, nagu Murphy seadus või Zenoni apooria või midagi

 Kui pealkirjas sisaldub sõna "üllatav" või näiteks väljend "ootamatu põhjus" või midagi sellist, siis "paljastab" artikkel midagi niisugust, mida tõepoolest teadis juba minu vanaema. St. jah, õige jutt, väärib teadmist, aga üllatavat ega ootamatut pole siin midagi. 

Kes teab, kuidas seda printsiipi nimetatakse? 

CCXXXXIV: ühel mu sõbral on selline mure, et

Vaatan seriaali The Good Doctor ja, ei, mina selline ei ole. Muidugi mitte. Aga mõningatest joontest endas on kuidagi lihtsam aru saada. Nt vahin aknast välja ja näen kuidas keegi pargib üle kahe koha. Ja isegi kui see pole minu probleem ja isegi kui see kellelegi mingit probleemi ei tekita, mitte kellelegi, ajab see mind veits närvi. Äkki ikkagi tuleb rohkem autosid? Ja kui ka ei tule, miks ta ometi nii teeb? Mis otsaga, kui üldse!, see inimene(?) mõtleb? Sisimas kerkib soov koomiks välja trükkida ja kojamehe vahele torgata või midagi. Ja see mõte ei jäta mind nii lihtsalt rahule. Asjad, mida ma armastan, seisku omal kohal. Ja üldse võiks asjad omal kohal seista. Välja arvatud muidugi siis kui neid kasutatakse. Ja inimesed peaksid üksteisega arvestama sel moel nagu see minu peas käib. Just sel moel, jah. 

Tasahilju olen õppinud endale ütlema, et kui inimesed on erakordselt nõmedad, siis tõenäoliselt tundub mulle nii sellepärast, et olen nälgas või väsinud või hakkan haigeks jääma. Aga ega see kergelt tule. 

Ja siis kadestan seriaalikangelast, sest tema saab ennast nii vabalt väljendada - jaurata, kuidas kõik olema peab, lihtsalt ennast korrata, ja no nii ongi. Ega teised kuula, aga vähemalt võib ta öelda, et siin on liiga vali lärm, liiga vali lärm, liiga vali lärm. Ausalt, ma tahtsin just "midagi head", põikasin kohvikust läbi ja tundsin, et ei suuda sinna jääda. Jälle, see pole võrreldav autismiga, muidugi mitte. 

Jah: kangelane jaurab ja kannatab silmnähtavalt. Äkki saab sagedamini aru kui mina, mis just talle pinda käib? Mina lohutan ennast alatasa, et pole häda midagi, igapidi võib, aga kuskil alateadvuses ussitab mingi kuradi Basil ja laseb sellise jutu peale törtsu mürgist gaasi. 

Aga ei, võrdlus loomulikult ei ole õigustatud. Lihtsalt mõnikord on kohutavalt ülepaisutatud võrdlus - eriti kui jutt minust endast - ainsana arusaadav. 

Jah, kallis, ma toon sulle kuu ja tähed. Veel midagi? Viitsid, vaata, kas meil juustu ja õlut on. 

CCXXXXIII: lugemissoovitus

 Ega ma lugemissoovitustega väga hullusti pinda käi, aga seekord teen erandi. 

Olge nii armsad ja lugege Lucia Berlini "Koduabilise käsiraamatut". 

Aitäh!

CCXXXXII: kuidas inimene mõnikord õige hetke maha magab

Meenus, et kunagi kerkis meie kohalikku tähistaevasse selline komeet nagu kupleeansambel Talong. Jube mannetu asi oli juba minu esimesel hinnangul. Eks ma olin ka tõre teismeline (võimalik, et olen seda tänini). Mannetu, igav, ettearvatav, punnitatud, üleüldiselt, läbi ja lõhki lame. 

Ühel kenal õhtul veeretas ETV mingil põhjusel paari nende viisiketast ja mumst kasuisa ja ema muhelesid. Einoh, eks meil kõigil ole õigus oma veidrustele, tõmbasin pea õlgade vahele ja kasutasin oma õigust vaikida. 

Mõne aja pärast sattusin sõbrale pealinna külla. Mul oli mitu tühja kassetti kaasas, see polnud küll mineku eesmärk, aga alati on meeldiv lüüa ühe kiviga kaks rätseppa. Tõenäoliselt sain just selle sõbra käest Metallica "Master of Puppetsi" (vb mitte küll sel korral) kindlasti sain tema käest ohtralt Judas Priesti ja kindlasti ka the Smithsi (sellega ma väga sõbraks ei saanud). Ja kui me siis vaatasime, et mida, siis ütles ta, et kuule, mul on Talongi. Ütles sellise vaimustusega, et tundsin kohe kui õige on väide, et kerjustel ei passi väga peps olla. Kiunatasin mõttes, aga suutsin näo sirge hoida ja mõtlesin, et ok, ehk emale ja kasuisale meeldib, mis seal ikka. 

Jõudsin päeva pärast koju tagasi ja kuulutasin, et näe, tõin teile Talongi ja need kaks ahvi tõmbasid lõua viltu ja vingusid, et see on kaunis primitiivne kraam, ma võin selle rulli keerata ja kuhugi pista, nemad igatahes on minus pettunud. 

CCXXXXI: koera saba pole kunagi nii kenasti lehvinud

 Kirjutasin artikli. 

CCXXXX: langetagem palves pea ja tõstkem häält

Muidugi kehtib see alati, aga tundub, et enne mingile sotsiaalmeedia kontole sisselogimist peaks seda mõttes lugema igaüks. Või, ei, valjult. Kuidagi nii, et oleks sunnitud korraks sõnumi sisule mõtlema. Kindlasti peaks seda lugema enne postitamist. 

Ühesõnaga, palvetagem: "Issand, anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma muuta ei saa, julgust muuta asju, mida ma muuta saan, ja tarkust nende kahe vahel mõnikordki vahet teha.

Aamen." 

Ja ma kordan, et muidugi on see üsna universaalne, väärib meelespidamist ka ilma sotsiaalmeediata. 

PS! Palun väga vabandust, et ma olen selline krdi vaese mehe Cato Vanem, aga: "jah, see sindrima sotsiaalmeediavärgendus esse delendam!" Pole ju minu asi, aga no kuidagi jõuavad selle kajad ka minuni.  Ja enamasti paistab see inimestele halvasti mõjuvat. 

Ehk võiks seda palvet veel tuunida ja lisada midagi stiilis: "rääkida ainult asjadest, millest ma midagi tean ja ainult juhul kui sellest võib midagi tolku olla"? Noh, mõte pole läbinisti mäda, aga kes nii konkreetset juhist järgida jaksaks. Mina ise küll mitte. 

Lõppude lõpuks - kõigest rääkida on normaalne, tead siis midagi või mitte. Rääkimine, vestlus, on viis õppida ja mõelda ja seda ka kõige jäigemate puupeade puhul. Küsimus on auditooriumi suuruses. Sun Zi raamatus "Sõjakunstist" oli mingi selline mõte, et terve armee peaks toimima printsiibil, et ülemusel on kolm alluvat: pmst ülemjuhatajal kolm kindralit, igal kindralil kolm ..., nendel omakorda kolm ... 

Vb on valesti meeles, ma täpselt ei jaksa otsida praegu. Aga asja mõte oli selles, et vastutusala jääks hallatavaks. Me ei saa kogu maailma asju ainuisikuliselt lahendada - eriti mitte neid asju, milleni meie küüned üldse ei küündi. Ja me ei pea tervele maailmale korraldusi jagama nagu varblane nimega Mu Armas Härra seda tegi.