CCLIII: hea et niigi läits

Nonii. 

Võtsin elektritõuksi, sest põlv on haige. Ja siis ütlesid sellel pidurid üles ja ma pääsesin ülinapilt ja vist suures osas tänu sellele, et olen päris tõukerattaga omajagu sõitnud ja põhilised nõksud on kehas enam-vähem olemas. 

Igatahes, tahtsin öelda, et kui te tunnete mu ära mingilt videolt "vaadake milliseid ogaraid manöövreid teevad isegi hallpead, kelles võiks olla küünemusta jagu eakohast mõistlikkust ja raasuke auväärsust!", siis, ausõna, pidurid kadusid. Saan tõestada ka - muidugi juhul kui bõuksi äpp mu kaebuse salvestas. 

CCLII: jäin hiljaks, ...

... aga kui keegi välgukiirul siia tormab, ühe kaenla all Fred Jüssi ja teise all korralik aparatuur helide salvestamiseks, siis saaks veel üles võtta puude ladumise ja ühest hunnikust teise loopimise meeliülendava ja rahustava ja üleüldse imelise heli. Ja kohe kuulda on, et head, kuivad puud. Söö või ise. 

PS! Ma ei ole päris kindel, vb Fred Jüssit ei olegi vaja. 

CCLI: anna andeks, blogi, et ma sind fb-na kasutan

 Sai pisut luuletatud. 

CCL: ega iga kuningat ei tasu uskuda, mõni neist - oma silm kindlasti - on valedimitri

See on üks huvitav ja imeline asi kuidas tätoveeringud näevad vahetult pärast valmimist välja ühtmoodi ja siis, paari nädala pärast, täitsa teisiti. Näiteks lasin endale teha rongi mille vedur on nagu pealuu ja nii oligi, selline korralik surmarong, mille rataste kriiksumist logisevail rööpail ajab juba pilti vaadates külmavärinad ihule, aga pärast küpsemist-koorumist jäi alles paar pontsakat inglit kes oma väikeste vibudega tervisesportlasi kütivad, kusjuures edutult – vist sellep, et sportlastel on juba nö prioriteedid ja fookus paigas, nende silmads lõõmab otsustavuse leek, mis ei või enda kõrval teisi leeke sallida.

CCXLIX: natuke konkreetsust, härrased vannutatud ja vannutamata mehed ja naised

Ei, ma saan aru küll, et selle teose idee on pisut teistsugune ja pisut keerukam, aga mõnikord tahaks, et maaslamaja võtaks sirutatud käest korralikult kinni või püstiseisja käe kenasti ulataks - nii et sellest saab kinni võtta, mitte ei hoiaks lihtsalt oma võdisevat jäset su suunas suutmata valida kas või mis, nagu osutades, aidates/abi otsides, mõeldes, otsides kontakti, aga samas kokkuvõttes pigem lihtsalt otsustusvõimetult töllerdades, sest mitte me kõik ei ole kõikvõimsad loojad kelle puhul piisab otsustusvõimetust töllerdamisest, kelle otsustusvõimetu töllerdamine, kelle peaaegu-puudutus on mõjusam kui ühegi teise asja või olevuse kõige vingem tegu, või siis laseks oma kuradi käe alla ja läheks minema/heidaks pikali ja hoiduks sellest poolpeeretavst liigutusest - sirutan/ei siruta kätt, tõmban&eitõmba/lasen&ei lase ennast püsti tõmmata, sest no kaua võib, otsusta ära ja muidugi ei ole ma ise parem ja muidugi ei olegi kerge otsustada, seda enam, et enamasti ei pikuta kumbki, mõlemad seisavad või peaksid seisma, võrdsetena, sirutama käe või mitte sirutama, selle vastu võtma või mitte, tantsima kaera-jaani või sambat või mitte. 

Lahtiütlus&kinnimätsimine: Ah, mis, ei. See ei ole minu isiklik probleem, vähemalt mitte viimasest ajast. Püüdsin lihtsalt üht tähelepanekut võimalikult selgelt, sisu ja vormi ühtsust silmas pidades kirja panna, aga ega ma seda samas ka lihvima jäänud. 

CCXXXXVIII: kitsarinnalisuse süvenemisest ajas

Olen vist eluaeg mõelnud, et inimesele ei tohi kinkida elus asja: inimest, looma, lindu, kala, taime, vetikat, seent, midagi bakteriaalset. 

Nüüd just hiljuti tuli tunne, et inimesele ei tohi kinkida asja. Mis ta teeb selle asjaga? Taevas hoidku, kui inimesel on asja vaja, siis ta ostab/varastab/hangib/teeb selle endale või rotib teilt raha ja ostab/hangib/teeb siis. Viimane juhtum vajab vist selgitust: ostab/rendib tegemiseks vajalikud asjad ja siis teeb. 

Kolisin just mõne kuu eest uude korterisse ja küllap ma vajan mõne aja pärast jälle mingit asja, aga praegu on tõesti kõik olemas. Iga järgmine asi oleks lihtsalt sodi. Kolu. Või umbes nii. Ja mõnikord on süda nii pehme, ei julge asja ära ka visata/edasi anda, sest keegi tõi selle mulle. Mul mõnikord, teistel alatasa. Jah, juhtub, et mõni ese huikab valjult - jaa, just, see persoon, jah, tema juurde, teeme ära! Ja siis ongi enamasti õige, sest kui juba huikab, siis küllap tunneb huikekuulja sihtpersooni küllalt hästi. 

Üldiselt siiski: inimesele asja kinkida on jõhker. Nagu neist [asjadest] oleks puudu.

CCXXXXVII: ikka juhtub

Raamatukauplus. Kinkekaardid. Poespetsiifiline innustava tunnuslausega ümbrik. 

"Tahate selle kinni ka kleepida, meil on selline kleps." 

"Ikka." 

"Või ma võin selle teile kaasa anda, kirjutate midagi sisse, kleebite siis?" 

"Ma ei oska kirjutada." 

"Ehk keegi teine kirjutab teie eest?"

"Pole vaja, aitäh."