CXXXVIII: inetu pardipoeg

Elas kord inetu pardipoeg. Ta oli ikka tõesti jõle. Teised pardid suhtusid temasse lugupidamisega, arvasid, et kord saab temast imeilus luik. Ega pardid luikede ilu väga hinnanud, aga need on lihtsalt kole suured ja tugevad linnud. 

Siis suhtusid teised pardid temasse ootusärevalt: noh, millal temast kord luik saab? Pardipoeg ise oli ka pisut pettunud, et ta õigustatud ootuse täitumine täiesti andestamatult kaua oodata lasi. 

Lõpuks selgus, et polnudki mingi luik - oligi üks kole ja rumal äpardunud pardiraisk, täpselt nii nagu paistis. Ei mingit teist kihti, sügavamat olemust. Lihtsalt, kuidagimoodi hakati temast enamat ootama. Oleme ausad, ega see ootus midagi paremaks ei teinud. Pardipoeg oleks võinud olla tavaline, vaatamata oma inetusele üsna silmapaistmatu tegelane, partkonna väärikas liige, aga nüüd tundus, et ta on läbi kukkunud. Terapeuti polnud ka kuskilt võtta.