Kinniütlus

Jaurublogi on õhinapõhine loraskoop, lugemiseks tasuta nii äri- kui erakasutajale. Soovin, et see muutuks veel turvalisemaks. Seepärast kaaluge ahhetamist. Teie ahhetused (ja muud onomatopoeetilised röginad, sh oiged ja karjatused) kahtlemata aitavad mingil moel.

laupäev, 8. mai 2021

CLXXIII: elu võiks tõepoolest olla natuke nagu tõsielu

Mõtlesin siin igasuguseid sügavaid ja inimlikke mõtteid, näiteks mõtlesin, et tegelikult, vaatamata aastatepikkusele pingutusele ei ole ma saavutanud neid pisikesi eesmärke, mida taga ajan. Noh, näiteks, et teen päevanormi tööd (üsna) järjest ära ja siis on ülejäänud päev vaba ja võin teha igasuguseid toredaid või tobedaid asju või mitte midagi. Muidugi, mingi edasiminek on toimunud ja aeg-ajalt seletan ma inimestele, et teen neli tundi tööd ja kogu lugu. Aga tegelikult kipub ikka nii välja kukkuma, et terve päev on seda tööd täis, teen ja teen ja ukseni ei jõua. 
Ja nüüd sain uksest välja, jalutasin. Noh, seda ma ikka jõuan iga päev, püüan natuke maja ümber asjatada jne. Aga täna mõtlesin jalutades, et kui tahaks inimesega päriselt tuttavaks saada, siis oleks hea temaga mõnda aega koos elada. Tähendab, kummalgi oma tuba või toad ja nii edasi, aga sisuliselt ikkagi koos. Niimoodi saaks üsna varsti selgeks, kas on ühine keel või ei ole. Ja ei pea üldse muud tekkimagi kui tüli mannapudru või pesemata või pestud nõude pärast. Praegu on kuidagi nii, et kõigepealt pead inimese ära võrgutama ja siis selgub, et ta jätab sokid söögilauale ja kipub patrama prantsuse keeles ning hakkab alati rääkima siis kui oled kuuldekaugusest just välja jõudnud. Mitte, et seda minuga oleks juhtunud, ei, aga pmst. Seda asja aetakse valepidi. Peaks tegema sellise süsteemi, kus vabatahtlikke niimoodi lihtsalt kellegagi kokku elama paigutatakse. See ei tähenda alguses suurt midagi - ei seksi ega armastust. (Trikk on selles, et kui tõsieluseepide loojate eesmärk on vaatajatele pulli teha ja selle nimel panna kokku võimalikult juhme / vastandlikke indiviide), siis eesmärk võiks olla ka teistsugune. Ma muidugi väga ei saa sõna võtta, pole seriaalimaailmaga kursis. Viimane oli see "Farm" kus Läti, Leedu ja Eesti jeekimid koos põllumehi mängisid.) Võib alati programmist väljuda, võib paugupealt, ust pauguga kinni lüües, aga võib ka päeva või nädala kaupa seda pikendada või mingil hetkel vahetust nõuda. Jah, ei, muidugi ei ole see mingi arukas jutt, ma lihtsalt väsinud peaga jalutasin selle kokku ja ei hakka ümmarguseks, terviklikuks teooriaks veeretama. 
Aga esimese teema juurde tagasi pöördudes: olete kindlasti märganud, et lisaks prokrastineerimisele on ka post- ja prekrastineerimine ja nendega on igavene jama. Eks ma jätkan sel teel, et püüan oma päeva vabamaks saada, vähem krastineerida. Jah, vahepeal olen koguni mõelnud, et peaks uuesti "päris" tööle minema, aga sellest on pea seitse aastat kui ma viimati päris päris tööl käisin ja kes sellisele mingit ametit annab. Noh, enne vabakutseliseks hakkamist läks veel poolteist aastat liinitööl, see ei olnud hea otsus. Ühesõnaga, kui nüüd uuesti tööle minna, siis kuskil karjääriredeli alumise pulga juures kaste tõsta ja rattaid ja nuppe vajutada, noh, see oleks tore küll, midagi hingele ja südamele, aga ega ma sellega vabam ei oleks kui tõlkides ja ega ma niimoodi rohkem ei teeniks ka. Ja, ei, mulle meeldib tõlkida, suisa väga, niiet mingit probleemi ei ole. Mõne aasta pärast võin ka tempot langetada (vb juba järgmisel) ja siis on kõik tunduvalt rohkem lill. Ja, ei, mingit probleemi ei ole, lihtsalt räägime asjadest nagu nad on: ma püüan oma töötamisharjumustes korda luua korda, aga entroopia trügib ukse alt sisse ja sunnib mind kogu aeg töötama, kogu aeg, isegi siis kui ma tööd ei tee. Ja, jah, ma olen saavutanud edu ja saavutan veel ja jätkan ja probleemi ei ole, aga ma lihtsalt tunnistan, et olen oma edu vist suuremaks luisanud. 

PS. Jaa, see kokkukolimise jutt on pmst lora, mõttemäng. Noh, et milline võiks olla maailm, kui kokkukolimine tähendaks ainult seda, et oled üksi ja ei taha tingimata üksi olla. (ei pea olema meeleheitel) Erinevalt praegusest oleks kokkukolimine väga väike samm. Ja nõudlus lemmikloomade järele langeks. Tähendab, mitte, et mul midagi lemmikloomade vastu oleks, ei! 

See prokrastineerimise jutt on suht elust enesest. 

1 kommentaar:

  1. Ma olen nüüd ligi poolteist aastat tööd vältinud ja vahel nagu tuksatab, et peaks äkki tööle hakkama, aga ei tõmba kuidagi, harjutan muudkui tööpakkumiste äraütlemise kunsti. Ei, ega ma niisama kah vahi, ehitamist, nokitsemist ja üldkasulikku vaimutööd raban endiselt, aga mingit tähtaja ja teiste inimeste ootuste survet ei taha üldse. Ehk sügiseni hoian veel seda joont, siis vast võib jälle mingit tööd proovida. Üsna hariv on ka vahel sellest rattast välja astuda, oma tegemisi ja tegemistega seotud identiteeti värske pilguga kõrvalt vaadata, võimalikke edasisi suundi kaaluda, nii et säärane aastane paus näiteks iga kümne aasta tagant võiks lausa üldine (ja doteeritud) norm olla.
    Liis

    VastaKustuta