CCLXVI: AI-jaur

Öeldakse, et kui su ainsaks riistaks on haamer, siis hakkad kõiki probleeme naelteks pidama või vähemalt neid sel moel kohtlema. Selle taga peituvast mõttest saavad kõik aru, eks. 
Kui su riistaks on AI, siis see on küll veidi mitmekülgsem, aga tegelikult siiski selle ehitajate nägu ja piiratud võimalustega, kasutajat suunav, taltsutav. 
Kui Grok kisub inimesi paljaks, siis asi ei ole nii, et „selle ühiskondlikele tagajärgedele ei ole mõeldud“ vaid selle tagajärgedele on mõeldud küll ja Guglunki sitakotist kasuvenna loojad tahavadki upitada vägivaldset patriarhaati. 
Suurem osa AI junne ei ole nii läbinähtavad (kõik peaksid praeguseks teadma, et ChatCPT on saatanast), aga esiteks on nende kasutajad ise naelad, loobuvad tasapisi agentsusest, ja teiseks on neil riistadel omad mustrid, mis poevad kasutajale naha vahele nii vaikselt, et keegi ei märkagi. 
Ja siis, kui on juba internaliseeritud, ei saa aru. Ma ju ise mõtlen nii, hüüavad nad. Jajah, sa oled lihtsalt tainas ja AI on piparkoogivorm. 
Minu silmis on AI-tamine surmapattude nimekirjas päris kõrgel. 
Kommentaarium ei ole kahjuks avatud, ma ei viitsi sellistel teemadel avalikult vaielda, sest kogemus näitab, et selliste vaidluste tase on kehv. 
Muidu olen mitu korda lasknud targematel inimestel ennast ümber veenda ja eks leidu neid, kes võivad seda eraviisiliselt proovida. 

See seal eespool oli minu kõhutunde pealt kirjutatud. Targasti on teemat käsitlenud Tanel Mällo: https://www.sirp.ee/inimene-masina-ees-i/ 

CCLXV: produtsendid, ae!?

 Mõtlesin välja tõsielusarja: mullivahetus. 

Sest need naisevahetuse inimesed (ma küll ei vaadanud) olid vist tegelikult suht sarnased. Aga võikski olla nii, et mingi tüüp Vändra poe tagant viiakse Tallinna Ülikooli ja sunnitakse loenguid pidama ja vastupidi ja nii edasi ja nii tagasi. Ja kes üldse hakkama ei saa uues keskkonnas, sellel võetakse pea maha. Võinoh, saatest välja ja tudengid ei pea ju teise loengusse minema. 

Mõnele söödetakse ette ainult "teise maailma" uudiseid. Mina nt peaksin ennast ilmaasjadega kursis hoidma Objektiivi vahendusel. Kui kaua ma vastu peaks? Kas mu maailmapilt hakkaks mõranema? Neile ja teistele küsimustele leiate vastuse kui vaatate mullivahetust!

PS! Jajah, küllap on seegi juba tehtud. 

CCLXIV: kuis metsa hõikad

 Seisin maja taga õues, Mari-Liis läks mööda. Hõikasin: 

"Hei, Mari-Liis!"

"Mari-Liis!" 

"Mari-Liis!" 

Kuulis, vaatas, lehvitas vastu. Hõikas: "Tere, Jüri!" Läks edasi. 
Sellest ütlen: Mari-Liis ei ole mets. Mets oleks hõiganud: "Hei, Mari-Liis!" 

Jälle natuke targem. 

CCLXIII: lihtsalt, et te teaksite

1. Valisin endale uue hauakirja. Eelmine oli: "mingi kahtlus ikka jääb". Uus on: "Siit on hea edasi minna!" Muidugi võivad neid kasutada kõik soovijad. 

Pmst võiks muidugi vana ka kasutada - sulgudes või kivi pöördel. Ma ei tea, kas on kahepoolseid kiviprintereid, aga ehk veel leiutatakse. Jahvel vist veel ei olnud. 

2. Igas inimeses olla raamat. Vähemalt üks. Lugesin oma esimesi. Hea, et need välja sai. Lihtsalt imelik, muud midagi - nagu enamik möödanikus tehtud tegusid, kui need liiga hästi (ilma roosa egopeegli vahenduseta) meelde tulevad. Ei pruugi olla halvad ega rumalad teod, aga endaga seostada on pisut raske. 

Lugesin, sest sain sellise ülesande. Loen ülejäänud luuleraamatuid ka. 

3. Kas te teadsite, et igas majapidamises (olgu see siis või kärgmajapidamine - korteriühistu vms) võiks igaks juhuks varuks olla üks kiviheitemasin ja kaks üleskeeratavat kukke? Vähemalt üks kukk peaks olema. Kui ei teadnud, siis nüüd teate ja sellest teadmisest ei saa lahti ei kloorilahuse ega traatharjagagi. 

4. Ahjah, unetasin ennist - kui keegi teab, kus see S oma kivi veeretab, siis ma teeks teinekord paar ringi tema eest hea meelega. Lihtsalt niisama pommi tõsta vms on kuidagi tölp. St. tegelikult ei ole, aga mõnikord tundub tagantjärele, et natuke siiski. 

CCLXII: me ei oska kunagi kõike hämmastavat, üle mõistuse jalutavat ja hirmutavat ette näha

Nimelt, ma ei hakka seda uudise-pressiteatena vormistama, esitati kodanikujulguse aumärgile proua* Jana Tamm, kes sai hakkama täiesti ennekuulmatu tükiga. Nimelt, enne Delfis kommenteerimist, ta tõepoolest mõtles. Delfi ja teistegi veebiväljaannete kommentaarium koosneb ju suuremalt jaolt sõimurobotite kurjast kriuksumisest, nende halvastikoostatud assotsatsiooniahelad juhatavad nad suvalise märksõna juurest täiesti arusaamatutele radadele ja 91% juhtudest on nad väga, väga kurjad. Viis protsenti kommentaatoristest vaimutsevad ja neli protsenti (seda hinnangut peavad paljud asjatundjad metsikult ülepaisutatuks) ajavad üsna mõistlikku juttu - kuigi nad ei mõtle, nad väljendavad varem kujunenud seisukohti, ent teevad seda viisakal ja argumenteeritud moel, puudu jääb ainult võimest mõista artiklit ja - kui midagi nii haruldast juhtuma peaks - väärilise oponendi seisukohti. 

Seevastu Jana Tamm, jah, tõepoolest mõtles ja, kurat, kodanikujulguse aumärgist on vähe, peaks kirjutama tema biograafia ja ma ei teagi mis kõik veel. 

* keelel on oma ajalugu ja põhjused ja nii ja naa ja ei saa kõigist sõnastustest ühekorraga ja jõuga seksismi välja võtta, pigem võiks neid paremaid sõnastusi tasapisi otsida** - koos parema arusaamisega - aga vajadus naisest rääkides vahet teha, kas too on abielus või mitte, see on küll ajast ja arust. Võinoh, jah. 

** paksul valgel mehel on muidugi mõnus rääkida.

CCLXI: sokratese kohvik

 Igasuguste tegelaste nimedega on kohvikuid ja baare, mäletan kuidas mu põlv värises kui ma Tartus  kõigi nende mürgitajate, pussitajate ja kägistajate kiuste Shakespeare'i sisse astusin. Kreekas muidugi  leidub kõikvõimalike filosoofide nimelisi söögikohti jne. Aga Sokratese nimelist pole juhtunud nägema. Küllap neid on, lihtsalt pole juhtunud nägema. Mõtlesin, mis tunne sinna minna oleks. 

Istud, saabub kelner. Küsid menüüd. Too pärib vastu: aga mis üldse on menüü. Satud pisut segadusse, küsid, kas siit süüa saab, tahaks midagi head. Kelner palub sul täpsustada, mida sa hea all silmas pead. Ütled, et noh, võib-olla pita, kana, eee ... Kelner selgitab kannatlikult, et kana on sulgedega kahejalgne ja pita on teatav leib, aga me räägime siin hüvelisusest. Mis muudab kana või pita hüveliseks? 

Lahkud pool tundi hiljem, tige kui herilane, kõht tühi. 

CCLX: oma nime all esinevate kuulmislangusega inimeste tugigrupp

 Käisin pealkirjas mainitud tugigrupis. Järgnev on taastatud tunnistajate ütluste ja tõenäosuse põhjal. 

Mina: Tere, ma olen Jüri ja ei kuule suurt sittagi. 

Kõik: Mida? 

Mina: Mis te ütlesite? 

Kõik: Ikka ei kuule. 

Mina: Ma ei saa aru, mis te vahele segate kogu aeg, las ma räägin. Ma alustan algusest. Niisiis, nimeks on mul Jüri ja ma ei kuule kuigi hästi. Noh, peaaegu ei kuulegi. See muudab elu pisut tüütuks. 

Kõik (läbisegi, juba poole mu jutu pealt): Mida? MIDA? EI KUULE! Mida sa räägid seal? 

See jama kestis tegelikult veel tükk aega, aga kinnitan, et sellesse tugigruppi ma enam ei lähe. 

CCLIX: tõlkes kaduma läinud

 Sõber tuleb minu juurde jalgpalli vaatama. Saatsin talle sõnumi, et mul on talle üks või kaks õlut olemas ka. Noh, selles mõttes, et ma arvan, et mulle piisab ühest küll, siis jääb talle kaks. Aga kui tahab rohkem, tassigu kaasa. Seda viimast ma muidugi ei kirjutanud, lihtsalt, et talle üks või kaks, õunte pealt vaatame. 

Ta vastas <3. See on ilmselt mingi eriti nunnu emotikon, aga minu maailmas on see "vähem kui kolm" ja nüüd ma ei tea, kas see on etteheide või kiitus tugitoolialkoholismis mõõdukalt mõõduka joone ajamise eest. 

CCLVIII: paar vinjetti ja šerbetti elust enesest

Käisin põlvelõikusel. Väga moodne! Nüüd käin või kargan kuus nädalat karkudega. Pmst nagu küborg, aga väga vilets mudel. Luust-lihast versioonist viletsam. Aga helgema tuleviku nimel olen tegelikult kõigega väga rahul, ärge mõistke vääriti! 

Tüütuvõitu on see, et kui tahad üht asja (eriti kui see on natuke suurem või loksuv vms) ühest kohast teise toimetada, siis pead kargutama kahe pandava pinna vahele, võtma kargud ühte kätte, sirutama vaba käe ihalusobjekti järele, tõstma selle kuristiku teisele kaldale, kargutama järgmise kuristiku keskele ja tegevust kordama. Sellele kulub suur osa päevast. Süüa tehes kraanikauss-laud-pliit jne jnt. Õnneks on krt väike ja nii edasi (jnt), aga isegi siin on üllatavalt palju tõstmist. Ja kui mõni asi vajab kahe käega tegemist - kaabel kõlari külge, et see laadima hakkaks - siis on mõistlik kui saad sellest kahekäevajadusest kohe aru ja paned kargud kuhugi (sellisesse kohta, kus need ümber ei kuku), mitte ei hakka ühe käega pusima. Jube palju väikeseid otsuseid. Ma ei viitsi pikemalt kirjutada, aga ikka üllatavalt palju. Näiteks peab meeles pidama, et vasak jalg läheb enne püksisäärde, sest niipidi on palju lihtsam. Selgub (näib!), et olen seda eluaeg teistpidi teinud. 

Tänane öö jäi uneldasa peaaegu vahele, aga üles ka ei ärganud. St. aju ei muutunud kasutuskõlblikuks. Kolm-neli tundi und ikka pigistasin välja. Seda on praegu umbes 2,5 korda vähem kui vajan. Jalg ei valutanud ega midagi, ilmselt polnud eelmisel päeval piisavalt tööd teinud ja liikunud (sest taastusravivõimlemise ja kargutamisega liikumisvajadust ei kata). 

Igatahes, ja nüüd tuleb see, mille pärast ma siin seda tühja loba ajan, käisin arstil. 

See käik oli suht kurnav. St trepid ja kargutamine. Isegi taksosse istumine ja sellest väljumine. Ja ma tundsin moraalset kohustust taksojuhtidele tippi anda. (Üks oligi ülinunnu, aga teisele nagu vabanduseks, et selline koperdis. Mida?! Mis mu alateadvusel viga on??! Milline eugenistlik siga!) Käik polnud kurnav mitte otse füüsiliselt, aga kuidagi siiski. Seisad järjekorras, jalg valutab. Ei saa aru kuhu minna, jalg valutab. 

Kokkuvõttes kõik laabus, sain füsioterapeudi juurde aja, kiideti auke mu jalas, ülistati turse lillat tooni jne.

Hoolimata väsimusest või tänu sellele oli mingi supernunnu tuju. Kui pidin liftiga sõitma, suhtlesin reisikaaslasega (noh, et kumb ees läheb, st kes peaks uksele lähemale seisma ja siis sõitsime korraks millegipärast veel vales suunas, keldrisse, ja kui jõudsime tagasi esimesele ja uksed avati ehkki keegi lifti ei oodanud, sain öelda, et "kurat, jälle seesama sara" ja arstitädi tundis viite ära küll) ja apteegis käima ja ühes vales registratuuris ja ühes õiges ja ütlesin alati tänan ja palun ja teietasin ja naeratasin ja kõik inimesed sulasid üles nagu oleks ma roosa tutiga väike armas tüdruk.

Eeldan, et selline asi on väärt vähemalt bareljeefi polikliiniku seinal. 

Või pooleterapostitust. 

Õiendus: Tähendab, ma tänan-palun-teietan alati, aga seekord vallandus minus mingi ürgne sarm, selline, mida võib näha kord viieteistkümne aasta jooksul. 

CCLVII: karmi konkurentsi tingimustes peame veelgi tõhustama ja parendama

Vestlesin terve tunni sõbraga. Ja tuli meelde vana mõte, et kirjanikel ei ole õigupoolest konkurente.  Kirjastustel on, seda muidugi. 

Näen seda umbes nii: kui inimene loeb, siis jõuab ta aastaga lugeda kas 50 paksu või 360 õhukest raamatut. Või umbes nii. Üks kirjanik ei jõua ilma peal nii palju kirjutada. Ja selleks, et inimene loeks, et lugev inimene üldse olemas olla saaks, peab raamatuid olema rohkem. Mul hea meel, kui lugeja aasta jooksul minu raamatu ka ette võtab. Aga see ei takista teda lugemast veel tervet virna. 
Muidugi, mõnda kirjanikku / mõne kirjaniku loomingut ei salli, aga see on teine asi. Siis on ta vastik tüüp, mitte konkurent. 

Mõistagi, kuskil läheb piir, millest allpool on väga populaarsed või väga kehvad raamatud või mõlemat (ma ei hakka siiski nimekirja koostama / näidishukkama), mis minu arvates pigem solgivad kirjasõna kui niisugust, aga selle solkimise mõju on vaieldav. Kui kirjastused keelduksid lolle raamatuid välja andmast, siis ... noh, ei nad keelduks. Ja see ei parandaks (vist) midagi, sest ega lolli raamatu lugeja siis väärt lektüüri järele haara. Pigem jätab üldse lugemata ja asi mutt. Usun, et see käib nii, et kes loeb lolle raamatuid, sellel on võimalus ajapikku targemateni jõuda. Noh, ma väga kategooriliselt seda ei väidaks. 
Aga sellele jään truuks: kirjanik ei ole kirjanikule konkurent. Hüva, vb mõne preemia asjus, solvume ja jonnime ja mida kõike veel, aga kokkuvõttes on igaühel oma lugejad ja nende hulk või tähtsus või mõjuvõim või asjatundlikkus või hea maitse jäägu pealegi varjule. 

Elagu elurikkus!

CCLVI: Kordan üle, sest tänu mu iidoli lakkamatule tänitamisele tehti Kartaago maatasa

Kehtib päris kindlasti ka täiskasvanute kohta, aga info on hoopis siin!

CCLV: kõik inimese hüvanguks, kõik inimese õnne nimel

Võib-olla olen maininud, et mõtlesime tütardega kunagi välja süldivõdisti. Kergelt tudisev sült on ju tunduvalt ahvatlevam maius! Põhimõtteliselt on vaja kergelt värisevat vaagnat. Natuke kallim mudel taltub kui sõrm vaagna servale toetada - hõlbustamaks süldivõttu. Palju kallim mudel võdistab siis, kui mainitakse sõnu "sült", "silt", "pult", "kibe!" või midagi taolist. Sõnu peab ilmselt veel valima. Sigakallis mudel võdistab ennast kliendi soovil ka hirmunult, pahakspanevalt või erutunult. 

Sellest ei ole suur samm uue innovatiivse lahenduseni, mis aitab paljude inimeste abieluõnne hoida. Eks me ole anekdootidest ja ka tõsielust kuulnud, et teinekord pahandab naisi kui mehed kodus lillegi ei liiguta. Mugav, puldiga lilleliiguti lõpetab sellised tülid teie kodus kerge vaevaga ainult 999 euro eest! 

CCLIV: kui sa ei tea mida teha, tee samm ette (kindel: need karate-onud, kes selle lolluse välja ütlesid, ei tea midagi laugastest, jääst ega lõksudest elevantside püüdmiseks)

 Alustame illustratsiooniga (leitud siit): 

Ja jätkame tõdemusega, et kui tänapäeva meditsiin ei ei suuda nii umbes ühe kuu jooksul selgeks teha, mis on viga ühel täiesti tervel mehel, et ta nii kuradi põdur on, siis tahaks see täiesti terve mees öelda, et jaa, ma loomulikult usaldan arste, mitte soolapuhujaid, kloorijoojaid, haldjakägistajaid, siilimassaaži pooldajaid, aga ... Nojah. Aga. Esialgu suudan veel lauset jätkamast hoiduda. 

Igatahes, kohati tundub, et ma ei oleks nõus lahendusega kui ühel päeval on tervis lihtsalt tagasi, aga diagnoosi ei saagi. Sest sellisel juhul jääks see episood mu pea kohale rippuma nagu Damoklese Kilpkonna-Onu kes Rebase-Onule Mägra-Ema juures muhu pähe lõi.

Või tsiteerides laulusalmi: Ma ikka veel loodan, ikka veel loodan, olen kuradi loll ikka küll.

CCLIII: hea et niigi läits

Nonii. 

Võtsin elektritõuksi, sest põlv on haige. Ja siis ütlesid sellel pidurid üles ja ma pääsesin ülinapilt ja vist suures osas tänu sellele, et olen päris tõukerattaga omajagu sõitnud ja põhilised nõksud on kehas enam-vähem olemas. 

Igatahes, tahtsin öelda, et kui te tunnete mu ära mingilt videolt "vaadake milliseid ogaraid manöövreid teevad isegi hallpead, kelles võiks olla küünemusta jagu eakohast mõistlikkust ja raasuke auväärsust!", siis, ausõna, pidurid kadusid. Saan tõestada ka - muidugi juhul kui bõuksi äpp mu kaebuse salvestas. 

CCLII: jäin hiljaks, ...

... aga kui keegi välgukiirul siia tormab, ühe kaenla all Fred Jüssi ja teise all korralik aparatuur helide salvestamiseks, siis saaks veel üles võtta puude ladumise ja ühest hunnikust teise loopimise meeliülendava ja rahustava ja üleüldse imelise heli. Ja kohe kuulda on, et head, kuivad puud. Söö või ise. 

PS! Ma ei ole päris kindel, vb Fred Jüssit ei olegi vaja. 

CCLI: anna andeks, blogi, et ma sind fb-na kasutan

 Sai pisut luuletatud. 

CCL: ega iga kuningat ei tasu uskuda, mõni neist - oma silm kindlasti - on valedimitri

See on üks huvitav ja imeline asi kuidas tätoveeringud näevad vahetult pärast valmimist välja ühtmoodi ja siis, paari nädala pärast, täitsa teisiti. Näiteks lasin endale teha rongi mille vedur on nagu pealuu ja nii oligi, selline korralik surmarong, mille rataste kriiksumist logisevail rööpail ajab juba pilti vaadates külmavärinad ihule, aga pärast küpsemist-koorumist jäi alles paar pontsakat inglit kes oma väikeste vibudega tervisesportlasi kütivad, kusjuures edutult – vist sellep, et sportlastel on juba nö prioriteedid ja fookus paigas, nende silmads lõõmab otsustavuse leek, mis ei või enda kõrval teisi leeke sallida.

CCXLIX: natuke konkreetsust, härrased vannutatud ja vannutamata mehed ja naised

Ei, ma saan aru küll, et selle teose idee on pisut teistsugune ja pisut keerukam, aga mõnikord tahaks, et maaslamaja võtaks sirutatud käest korralikult kinni või püstiseisja käe kenasti ulataks - nii et sellest saab kinni võtta, mitte ei hoiaks lihtsalt oma võdisevat jäset su suunas suutmata valida kas või mis, nagu osutades, aidates/abi otsides, mõeldes, otsides kontakti, aga samas kokkuvõttes pigem lihtsalt otsustusvõimetult töllerdades, sest mitte me kõik ei ole kõikvõimsad loojad kelle puhul piisab otsustusvõimetust töllerdamisest, kelle otsustusvõimetu töllerdamine, kelle peaaegu-puudutus on mõjusam kui ühegi teise asja või olevuse kõige vingem tegu, või siis laseks oma kuradi käe alla ja läheks minema/heidaks pikali ja hoiduks sellest poolpeeretavst liigutusest - sirutan/ei siruta kätt, tõmban&eitõmba/lasen&ei lase ennast püsti tõmmata, sest no kaua võib, otsusta ära ja muidugi ei ole ma ise parem ja muidugi ei olegi kerge otsustada, seda enam, et enamasti ei pikuta kumbki, mõlemad seisavad või peaksid seisma, võrdsetena, sirutama käe või mitte sirutama, selle vastu võtma või mitte, tantsima kaera-jaani või sambat või mitte. 

Lahtiütlus&kinnimätsimine: Ah, mis, ei. See ei ole minu isiklik probleem, vähemalt mitte viimasest ajast. Püüdsin lihtsalt üht tähelepanekut võimalikult selgelt, sisu ja vormi ühtsust silmas pidades kirja panna, aga ega ma seda samas ka lihvima jäänud. 

CCXXXXVIII: kitsarinnalisuse süvenemisest ajas

Olen vist eluaeg mõelnud, et inimesele ei tohi kinkida elus asja: inimest, looma, lindu, kala, taime, vetikat, seent, midagi bakteriaalset. 

Nüüd just hiljuti tuli tunne, et inimesele ei tohi kinkida asja. Mis ta teeb selle asjaga? Taevas hoidku, kui inimesel on asja vaja, siis ta ostab/varastab/hangib/teeb selle endale või rotib teilt raha ja ostab/hangib/teeb siis. Viimane juhtum vajab vist selgitust: ostab/rendib tegemiseks vajalikud asjad ja siis teeb. 

Kolisin just mõne kuu eest uude korterisse ja küllap ma vajan mõne aja pärast jälle mingit asja, aga praegu on tõesti kõik olemas. Iga järgmine asi oleks lihtsalt sodi. Kolu. Või umbes nii. Ja mõnikord on süda nii pehme, ei julge asja ära ka visata/edasi anda, sest keegi tõi selle mulle. Mul mõnikord, teistel alatasa. Jah, juhtub, et mõni ese huikab valjult - jaa, just, see persoon, jah, tema juurde, teeme ära! Ja siis ongi enamasti õige, sest kui juba huikab, siis küllap tunneb huikekuulja sihtpersooni küllalt hästi. 

Üldiselt siiski: inimesele asja kinkida on jõhker. Nagu neist [asjadest] oleks puudu.

CCXXXXVII: ikka juhtub

Raamatukauplus. Kinkekaardid. Poespetsiifiline innustava tunnuslausega ümbrik. 

"Tahate selle kinni ka kleepida, meil on selline kleps." 

"Ikka." 

"Või ma võin selle teile kaasa anda, kirjutate midagi sisse, kleebite siis?" 

"Ma ei oska kirjutada." 

"Ehk keegi teine kirjutab teie eest?"

"Pole vaja, aitäh."