CCLXXI: Ema, kle, ma pildistasin seent ja seen mind! Olen nüüd kuulus!

Mõnikord tahaks pasundada. Onju. Mitte iga kord. Olen kirjutanud luuletuse ja pannud selle rahulikult tulevase raamatu tekstide hulka. Olen mõne soosiva arvustuse läbi lugenud, rõõmsalt mühatanud ja nii see on jäänud. 
Aga täna tahan lehvitada, et Mari märkas mu raamatut ja ma ise rääkisin talle lühidalt kuidas asjad on. Sotsiaalmeedia on (ajutiselt?) kinni, aga blogi lahendab lärmamisvajaduse. 

CCLXX: natuke liiga suur üldistus liiga napi põhjendusega

Tahtsin öelda, et empaatia on ülehinnatud. St lähisuhetes ja ka keskmise distantsi suhetes vajalik ja väärtuslik, aga mitte masskasutuseks. Masskasutuses kipub see pigem tekitama olukordi kus keegi pigistab meilt emotsiooni välja ja kõik ülejäänud võivad muna imeda. Liiga kirglikud vastandused, mille tulemusena valime kuskilt kaugelt välja mõned üksikud omad ja suure hulga väärtusetuid "teisi". St. empaatia sage kõrvalsaadus on teatav tunnelnägemine.  

Mumst peaks "kõigi teiste" inimeste puhul piisama vaimuteooriast. Empaatia on valikuline ja ülimalt kirglik - ma tajun su valu ja tahan kätte maksta / sind hoida / sinuga rõõmustada jne.  

Vaimuteooria on rahulik: mõnusalt, hubaselt mõistev arusaamine, et teisel elusolendil on oma tunded ja mõtted ja plaanid. Ja neid võib nende plaanide eest ka vihata - st kui nad on sitakotid. 

On kindlaks tehtud, et nt varestel on see vaimuteooria asi selge. Aga tean päris mitut üleüldiselt tähtsaks ja targaks tunnistatud isikut, kes selleni päris ilmselt ei küündi. Ja empaatiat neil kohati isegi jagub! Kohati! 

Ütleksin: hullemaid lollpäid annab otsida - mingis mõistestikus orienteerumine ei asenda sedasorti arusaamisi, millest inimene oma elus tõepoolest lähtub, mida ellu rakendab. Siia alla käib ka nt oma tõekspidamiste ja tegude samal joonel hoidmine jne. Püüe areneda. 

CCLXIX: kirjutasin

Kirjutasin artikli. 
Ma ise puhkan somest, aga eks sealne müra jõuab kohale. Oleme ausad, väitele "meil valitseb vägivallakultuur" on raske otsida paremat tõestust kui internetikommentaarid, mis minusuguseid maa sisse taovad. 
Tuld! 

CCLXVIII: kingitustest

Inimesele päris õiget kingitust teha on väga ilus. Ja sellist saada. Pea paratamatult kaasneb selle iluga mingi kogus mõttetut trääni, mida kombetäiteks kohale tassitakse ja edasi kingitakse / kapinurka unustatakse / ära visatakse. Mõni ainult sellist saab ja jagabki, kurb! Aga ilus kingitus, selline, mis kõnetab teist inimest, on väga ilus! 

Ja siis veel argikingitused! Tänutäheks esinemise eest vms. Need on ka kohati väga nunnud, aga teinekord eelistaks seda ühte eurot, mille eest kingitus osteti. Või kahtkümmet. Mulle kingiti kunagi kolmesaja eurone pastakas! Oot, ikka kolmesaja kroonine! Muidugi. Igatahes oli selle maksumus täiesti mainimisväärne protsent mu kuupalgast. Aga, jah, pigem need kolmsada krooni kui ülikallis pastakas, sest eks öelnud ju Herakleitos Tumegi: "... kaupa kullaks ja kulda kaubaks ...". Ta ei öelnud midagi selle kohta, et "tänutunne tassiks ja tass tänutundeks", aga no ega üks filosoof jõua kõike hõlmata. Samas, jaa, ma ei vaidle - kohati on sellised tänukingitused väga nunnud! 

Ent! 
Seda postitust kirjutama ajendas mind üks vana tähelepanek: kirjanikele kingitakse pastakaid ja märkmikke. St. sellest ajast kui Keränen ja Wimberg kruuside kinkimise ära keelasid. 
Mõelge nüüd järele: te ei kingiks ju kirurgile skalpelli, sest te ei oska valida. Kui kirjanik kasutab märkmikku ja pastakat, siis võite päris kindel olla, et tal on omad eelistused selle suuruse; pehme- vs kõvakaanelisuse jms osas. Ja kirjutuspulgaga sama! Pastakas või äkki hoopis tintekas. Kui peene otsaga? Mis värvi tindiga? Või sulepea? Te ei tea. Ärge kinkige kirurgile skalpelli, sest on täiesti kindel - tal pole sellega midagi teha. 
Mingit suvalist trääni kinkides on rohkem lootust täkkesse panna. 

CCLXVII: olmeblogi

Mõistan nüüd pisut paremini issandat. Juba seitse kuud elan uues korteris ja no prill-laud on kogu selle aja poti jaoks väike olnud. Poti esimese servani pmst ei ulatu. Aga no ega ma selle peale istu ja sinna kus mu pekine reis nõjatub, selle all on fajanss nagu olema peab ja ei viitsinud tegeleda sellega. Mõtlesin kogu aeg, et peaks. Aga no käib küll ja juba selle mõõtmine ja uue otsimine on tüütu ja Siim Nestor ütles selle kohta tsõksti. Ei tahaks ise sellisesse seisu jõuda, et pean ütlema tsõksti. 

Aga nüüd viskas üle. Otsustasin, et mõõdan vähemalt ära. Ja küllap siis järgmise aasta jooksul või nii otsin õige laua. Jube raske oli poldile ligi pääseda, või sellele liblikmutrile. Õnneks ei ole see selle kevade esimene liblikas. Esimene oli kirju, teine kuldne, vahepeal oli veel mitu tükki ja siis nüüd see sitapoti liblikmutter. See tuli lahti kruttida, et mõõtmistulemus saaks täpne. Üheksa korda mõõda, eksole. Või vähemalt ühe korra võiks mõõta, tundub mõistlik. 

Kuidagi läbi häda sain mutri natuke lahti keeratud. Näpitsaid ei viitsinud otsida ja ega nendega vist ka ligi ei pääseks. Mõnikord kohe imestad kuidas tehakse selline asi, millele tegelikult tavalise mehekäega ligi ei pääse. Toru-Jüridel on ilmselt eritellimusel tehtud käed ja profiriistad. Samas, nimi ja seisus kohustavad, pean ju sellise tööga toime tulema. Kruttisin läbi häda teise mutri ka natuke lahti, ja - nõksti - prill laud nihkus! Ja siis sain aru, et mul on kogu aeg õiges mõõdus prill-laud olnud, sellel on lihtsalt lubatav vea piir ja meistrid, kes selle asja paika panid, otsustasid selle vea piiri vales suunas viimase võimaluseni ära kasutada. 

 

Keerasin liblikad jälle kinni ja no kurat, valmis. Tehtud.

Ainult selle jutu pidin veel kirjutama.

Ah, jah – issand! – et kuidas ma siis nüüd teda mõistan? No on nii, et näed küll, aga ei viitsi müristada ega neid mutreid keerama hakata, sest pmst käib küll ja ei viitsi.

Ma olen muidugi vähe krapsakam. Noorem ka ja päriselt olemas - eks need asjaolud anna mulle ebaausa eelise. 

CCLXVI: AI-jaur

Öeldakse, et kui su ainsaks riistaks on haamer, siis hakkad kõiki probleeme naelteks pidama või vähemalt neid sel moel kohtlema. Selle taga peituvast mõttest saavad kõik aru, eks. 
Kui su riistaks on AI, siis see on küll veidi mitmekülgsem, aga tegelikult siiski selle ehitajate nägu ja piiratud võimalustega, kasutajat suunav, taltsutav. 
Kui Grok kisub inimesi paljaks, siis asi ei ole nii, et „selle ühiskondlikele tagajärgedele ei ole mõeldud“ vaid selle tagajärgedele on mõeldud küll ja Guglunki sitakotist kasuvenna loojad tahavadki upitada vägivaldset patriarhaati. 
Suurem osa AI junne ei ole nii läbinähtavad (kõik peaksid praeguseks teadma, et ChatCPT on saatanast), aga esiteks on nende kasutajad ise naelad, loobuvad tasapisi agentsusest, ja teiseks on neil riistadel omad mustrid, mis poevad kasutajale naha vahele nii vaikselt, et keegi ei märkagi. 
Ja siis, kui on juba internaliseeritud, ei saa aru. Ma ju ise mõtlen nii, hüüavad nad. Jajah, sa oled lihtsalt tainas ja AI on piparkoogivorm. 
Minu silmis on AI-tamine surmapattude nimekirjas päris kõrgel. 
Kommentaarium ei ole kahjuks avatud, ma ei viitsi sellistel teemadel avalikult vaielda, sest kogemus näitab, et selliste vaidluste tase on kehv. 
Muidu olen mitu korda lasknud targematel inimestel ennast ümber veenda ja eks leidu neid, kes võivad seda eraviisiliselt proovida. 

See seal eespool oli minu kõhutunde pealt kirjutatud. Targasti on teemat käsitlenud Tanel Mällo: https://www.sirp.ee/inimene-masina-ees-i/ 

CCLXV: produtsendid, ae!?

 Mõtlesin välja tõsielusarja: mullivahetus. 

Sest need naisevahetuse inimesed (ma küll ei vaadanud) olid vist tegelikult suht sarnased. Aga võikski olla nii, et mingi tüüp Vändra poe tagant viiakse Tallinna Ülikooli ja sunnitakse loenguid pidama ja vastupidi ja nii edasi ja nii tagasi. Ja kes üldse hakkama ei saa uues keskkonnas, sellel võetakse pea maha. Võinoh, saatest välja ja tudengid ei pea ju teise loengusse minema. 

Mõnele söödetakse ette ainult "teise maailma" uudiseid. Mina nt peaksin ennast ilmaasjadega kursis hoidma Objektiivi vahendusel. Kui kaua ma vastu peaks? Kas mu maailmapilt hakkaks mõranema? Neile ja teistele küsimustele leiate vastuse kui vaatate mullivahetust!

PS! Jajah, küllap on seegi juba tehtud. 

CCLXIV: kuis metsa hõikad

 Seisin maja taga õues, Mari-Liis läks mööda. Hõikasin: 

"Hei, Mari-Liis!"

"Mari-Liis!" 

"Mari-Liis!" 

Kuulis, vaatas, lehvitas vastu. Hõikas: "Tere, Jüri!" Läks edasi. 
Sellest ütlen: Mari-Liis ei ole mets. Mets oleks hõiganud: "Hei, Mari-Liis!" 

Jälle natuke targem. 

CCLXIII: lihtsalt, et te teaksite

1. Valisin endale uue hauakirja. Eelmine oli: "mingi kahtlus ikka jääb". Uus on: "Siit on hea edasi minna!" Muidugi võivad neid kasutada kõik soovijad. 

Pmst võiks muidugi vana ka kasutada - sulgudes või kivi pöördel. Ma ei tea, kas on kahepoolseid kiviprintereid, aga ehk veel leiutatakse. Jahvel vist veel ei olnud. 

2. Igas inimeses olla raamat. Vähemalt üks. Lugesin oma esimesi. Hea, et need välja sai. Lihtsalt imelik, muud midagi - nagu enamik möödanikus tehtud tegusid, kui need liiga hästi (ilma roosa egopeegli vahenduseta) meelde tulevad. Ei pruugi olla halvad ega rumalad teod, aga endaga seostada on pisut raske. 

Lugesin, sest sain sellise ülesande. Loen ülejäänud luuleraamatuid ka. 

3. Kas te teadsite, et igas majapidamises (olgu see siis või kärgmajapidamine - korteriühistu vms) võiks igaks juhuks varuks olla üks kiviheitemasin ja kaks üleskeeratavat kukke? Vähemalt üks kukk peaks olema. Kui ei teadnud, siis nüüd teate ja sellest teadmisest ei saa lahti ei kloorilahuse ega traatharjagagi. 

4. Ahjah, unetasin ennist - kui keegi teab, kus see S oma kivi veeretab, siis ma teeks teinekord paar ringi tema eest hea meelega. Lihtsalt niisama pommi tõsta vms on kuidagi tölp. St. tegelikult ei ole, aga mõnikord tundub tagantjärele, et natuke siiski. 

CCLXII: me ei oska kunagi kõike hämmastavat, üle mõistuse jalutavat ja hirmutavat ette näha

Nimelt, ma ei hakka seda uudise-pressiteatena vormistama, esitati kodanikujulguse aumärgile proua* Jana Tamm, kes sai hakkama täiesti ennekuulmatu tükiga. Nimelt, enne Delfis kommenteerimist, ta tõepoolest mõtles. Delfi ja teistegi veebiväljaannete kommentaarium koosneb ju suuremalt jaolt sõimurobotite kurjast kriuksumisest, nende halvastikoostatud assotsatsiooniahelad juhatavad nad suvalise märksõna juurest täiesti arusaamatutele radadele ja 91% juhtudest on nad väga, väga kurjad. Viis protsenti kommentaatoristest vaimutsevad ja neli protsenti (seda hinnangut peavad paljud asjatundjad metsikult ülepaisutatuks) ajavad üsna mõistlikku juttu - kuigi nad ei mõtle, nad väljendavad varem kujunenud seisukohti, ent teevad seda viisakal ja argumenteeritud moel, puudu jääb ainult võimest mõista artiklit ja - kui midagi nii haruldast juhtuma peaks - väärilise oponendi seisukohti. 

Seevastu Jana Tamm, jah, tõepoolest mõtles ja, kurat, kodanikujulguse aumärgist on vähe, peaks kirjutama tema biograafia ja ma ei teagi mis kõik veel. 

* keelel on oma ajalugu ja põhjused ja nii ja naa ja ei saa kõigist sõnastustest ühekorraga ja jõuga seksismi välja võtta, pigem võiks neid paremaid sõnastusi tasapisi otsida** - koos parema arusaamisega - aga vajadus naisest rääkides vahet teha, kas too on abielus või mitte, see on küll ajast ja arust. Võinoh, jah. 

** paksul valgel mehel on muidugi mõnus rääkida.

CCLXI: sokratese kohvik

 Igasuguste tegelaste nimedega on kohvikuid ja baare, mäletan kuidas mu põlv värises kui ma Tartus  kõigi nende mürgitajate, pussitajate ja kägistajate kiuste Shakespeare'i sisse astusin. Kreekas muidugi  leidub kõikvõimalike filosoofide nimelisi söögikohti jne. Aga Sokratese nimelist pole juhtunud nägema. Küllap neid on, lihtsalt pole juhtunud nägema. Mõtlesin, mis tunne sinna minna oleks. 

Istud, saabub kelner. Küsid menüüd. Too pärib vastu: aga mis üldse on menüü. Satud pisut segadusse, küsid, kas siit süüa saab, tahaks midagi head. Kelner palub sul täpsustada, mida sa hea all silmas pead. Ütled, et noh, võib-olla pita, kana, eee ... Kelner selgitab kannatlikult, et kana on sulgedega kahejalgne ja pita on teatav leib, aga me räägime siin hüvelisusest. Mis muudab kana või pita hüveliseks? 

Lahkud pool tundi hiljem, tige kui herilane, kõht tühi. 

CCLX: oma nime all esinevate kuulmislangusega inimeste tugigrupp

 Käisin pealkirjas mainitud tugigrupis. Järgnev on taastatud tunnistajate ütluste ja tõenäosuse põhjal. 

Mina: Tere, ma olen Jüri ja ei kuule suurt sittagi. 

Kõik: Mida? 

Mina: Mis te ütlesite? 

Kõik: Ikka ei kuule. 

Mina: Ma ei saa aru, mis te vahele segate kogu aeg, las ma räägin. Ma alustan algusest. Niisiis, nimeks on mul Jüri ja ma ei kuule kuigi hästi. Noh, peaaegu ei kuulegi. See muudab elu pisut tüütuks. 

Kõik (läbisegi, juba poole mu jutu pealt): Mida? MIDA? EI KUULE! Mida sa räägid seal? 

See jama kestis tegelikult veel tükk aega, aga kinnitan, et sellesse tugigruppi ma enam ei lähe. 

CCLIX: tõlkes kaduma läinud

 Sõber tuleb minu juurde jalgpalli vaatama. Saatsin talle sõnumi, et mul on talle üks või kaks õlut olemas ka. Noh, selles mõttes, et ma arvan, et mulle piisab ühest küll, siis jääb talle kaks. Aga kui tahab rohkem, tassigu kaasa. Seda viimast ma muidugi ei kirjutanud, lihtsalt, et talle üks või kaks, õunte pealt vaatame. 

Ta vastas <3. See on ilmselt mingi eriti nunnu emotikon, aga minu maailmas on see "vähem kui kolm" ja nüüd ma ei tea, kas see on etteheide või kiitus tugitoolialkoholismis mõõdukalt mõõduka joone ajamise eest. 

CCLVIII: paar vinjetti ja šerbetti elust enesest

Käisin põlvelõikusel. Väga moodne! Nüüd käin või kargan kuus nädalat karkudega. Pmst nagu küborg, aga väga vilets mudel. Luust-lihast versioonist viletsam. Aga helgema tuleviku nimel olen tegelikult kõigega väga rahul, ärge mõistke vääriti! 

Tüütuvõitu on see, et kui tahad üht asja (eriti kui see on natuke suurem või loksuv vms) ühest kohast teise toimetada, siis pead kargutama kahe pandava pinna vahele, võtma kargud ühte kätte, sirutama vaba käe ihalusobjekti järele, tõstma selle kuristiku teisele kaldale, kargutama järgmise kuristiku keskele ja tegevust kordama. Sellele kulub suur osa päevast. Süüa tehes kraanikauss-laud-pliit jne jnt. Õnneks on krt väike ja nii edasi (jnt), aga isegi siin on üllatavalt palju tõstmist. Ja kui mõni asi vajab kahe käega tegemist - kaabel kõlari külge, et see laadima hakkaks - siis on mõistlik kui saad sellest kahekäevajadusest kohe aru ja paned kargud kuhugi (sellisesse kohta, kus need ümber ei kuku), mitte ei hakka ühe käega pusima. Jube palju väikeseid otsuseid. Ma ei viitsi pikemalt kirjutada, aga ikka üllatavalt palju. Näiteks peab meeles pidama, et vasak jalg läheb enne püksisäärde, sest niipidi on palju lihtsam. Selgub (näib!), et olen seda eluaeg teistpidi teinud. 

Tänane öö jäi uneldasa peaaegu vahele, aga üles ka ei ärganud. St. aju ei muutunud kasutuskõlblikuks. Kolm-neli tundi und ikka pigistasin välja. Seda on praegu umbes 2,5 korda vähem kui vajan. Jalg ei valutanud ega midagi, ilmselt polnud eelmisel päeval piisavalt tööd teinud ja liikunud (sest taastusravivõimlemise ja kargutamisega liikumisvajadust ei kata). 

Igatahes, ja nüüd tuleb see, mille pärast ma siin seda tühja loba ajan, käisin arstil. 

See käik oli suht kurnav. St trepid ja kargutamine. Isegi taksosse istumine ja sellest väljumine. Ja ma tundsin moraalset kohustust taksojuhtidele tippi anda. (Üks oligi ülinunnu, aga teisele nagu vabanduseks, et selline koperdis. Mida?! Mis mu alateadvusel viga on??! Milline eugenistlik siga!) Käik polnud kurnav mitte otse füüsiliselt, aga kuidagi siiski. Seisad järjekorras, jalg valutab. Ei saa aru kuhu minna, jalg valutab. 

Kokkuvõttes kõik laabus, sain füsioterapeudi juurde aja, kiideti auke mu jalas, ülistati turse lillat tooni jne.

Hoolimata väsimusest või tänu sellele oli mingi supernunnu tuju. Kui pidin liftiga sõitma, suhtlesin reisikaaslasega (noh, et kumb ees läheb, st kes peaks uksele lähemale seisma ja siis sõitsime korraks millegipärast veel vales suunas, keldrisse, ja kui jõudsime tagasi esimesele ja uksed avati ehkki keegi lifti ei oodanud, sain öelda, et "kurat, jälle seesama sara" ja arstitädi tundis viite ära küll) ja apteegis käima ja ühes vales registratuuris ja ühes õiges ja ütlesin alati tänan ja palun ja teietasin ja naeratasin ja kõik inimesed sulasid üles nagu oleks ma roosa tutiga väike armas tüdruk.

Eeldan, et selline asi on väärt vähemalt bareljeefi polikliiniku seinal. 

Või pooleterapostitust. 

Õiendus: Tähendab, ma tänan-palun-teietan alati, aga seekord vallandus minus mingi ürgne sarm, selline, mida võib näha kord viieteistkümne aasta jooksul. 

CCLVII: karmi konkurentsi tingimustes peame veelgi tõhustama ja parendama

Vestlesin terve tunni sõbraga. Ja tuli meelde vana mõte, et kirjanikel ei ole õigupoolest konkurente.  Kirjastustel on, seda muidugi. 

Näen seda umbes nii: kui inimene loeb, siis jõuab ta aastaga lugeda kas 50 paksu või 360 õhukest raamatut. Või umbes nii. Üks kirjanik ei jõua ilma peal nii palju kirjutada. Ja selleks, et inimene loeks, et lugev inimene üldse olemas olla saaks, peab raamatuid olema rohkem. Mul hea meel, kui lugeja aasta jooksul minu raamatu ka ette võtab. Aga see ei takista teda lugemast veel tervet virna. 
Muidugi, mõnda kirjanikku / mõne kirjaniku loomingut ei salli, aga see on teine asi. Siis on ta vastik tüüp, mitte konkurent. 

Mõistagi, kuskil läheb piir, millest allpool on väga populaarsed või väga kehvad raamatud või mõlemat (ma ei hakka siiski nimekirja koostama / näidishukkama), mis minu arvates pigem solgivad kirjasõna kui niisugust, aga selle solkimise mõju on vaieldav. Kui kirjastused keelduksid lolle raamatuid välja andmast, siis ... noh, ei nad keelduks. Ja see ei parandaks (vist) midagi, sest ega lolli raamatu lugeja siis väärt lektüüri järele haara. Pigem jätab üldse lugemata ja asi mutt. Usun, et see käib nii, et kes loeb lolle raamatuid, sellel on võimalus ajapikku targemateni jõuda. Noh, ma väga kategooriliselt seda ei väidaks. 
Aga sellele jään truuks: kirjanik ei ole kirjanikule konkurent. Hüva, vb mõne preemia asjus, solvume ja jonnime ja mida kõike veel, aga kokkuvõttes on igaühel oma lugejad ja nende hulk või tähtsus või mõjuvõim või asjatundlikkus või hea maitse jäägu pealegi varjule. 

Elagu elurikkus!

CCLVI: Kordan üle, sest tänu mu iidoli lakkamatule tänitamisele tehti Kartaago maatasa

Kehtib päris kindlasti ka täiskasvanute kohta, aga info on hoopis siin!

CCLV: kõik inimese hüvanguks, kõik inimese õnne nimel

Võib-olla olen maininud, et mõtlesime tütardega kunagi välja süldivõdisti. Kergelt tudisev sült on ju tunduvalt ahvatlevam maius! Põhimõtteliselt on vaja kergelt värisevat vaagnat. Natuke kallim mudel taltub kui sõrm vaagna servale toetada - hõlbustamaks süldivõttu. Palju kallim mudel võdistab siis, kui mainitakse sõnu "sült", "silt", "pult", "kibe!" või midagi taolist. Sõnu peab ilmselt veel valima. Sigakallis mudel võdistab ennast kliendi soovil ka hirmunult, pahakspanevalt või erutunult. 

Sellest ei ole suur samm uue innovatiivse lahenduseni, mis aitab paljude inimeste abieluõnne hoida. Eks me ole anekdootidest ja ka tõsielust kuulnud, et teinekord pahandab naisi kui mehed kodus lillegi ei liiguta. Mugav, puldiga lilleliiguti lõpetab sellised tülid teie kodus kerge vaevaga ainult 999 euro eest! 

CCLIV: kui sa ei tea mida teha, tee samm ette (kindel: need karate-onud, kes selle lolluse välja ütlesid, ei tea midagi laugastest, jääst ega lõksudest elevantside püüdmiseks)

 Alustame illustratsiooniga (leitud siit): 

Ja jätkame tõdemusega, et kui tänapäeva meditsiin ei ei suuda nii umbes ühe kuu jooksul selgeks teha, mis on viga ühel täiesti tervel mehel, et ta nii kuradi põdur on, siis tahaks see täiesti terve mees öelda, et jaa, ma loomulikult usaldan arste, mitte soolapuhujaid, kloorijoojaid, haldjakägistajaid, siilimassaaži pooldajaid, aga ... Nojah. Aga. Esialgu suudan veel lauset jätkamast hoiduda. 

Igatahes, kohati tundub, et ma ei oleks nõus lahendusega kui ühel päeval on tervis lihtsalt tagasi, aga diagnoosi ei saagi. Sest sellisel juhul jääks see episood mu pea kohale rippuma nagu Damoklese Kilpkonna-Onu kes Rebase-Onule Mägra-Ema juures muhu pähe lõi.

Või tsiteerides laulusalmi: Ma ikka veel loodan, ikka veel loodan, olen kuradi loll ikka küll.

CCLIII: hea et niigi läits

Nonii. 

Võtsin elektritõuksi, sest põlv on haige. Ja siis ütlesid sellel pidurid üles ja ma pääsesin ülinapilt ja vist suures osas tänu sellele, et olen päris tõukerattaga omajagu sõitnud ja põhilised nõksud on kehas enam-vähem olemas. 

Igatahes, tahtsin öelda, et kui te tunnete mu ära mingilt videolt "vaadake milliseid ogaraid manöövreid teevad isegi hallpead, kelles võiks olla küünemusta jagu eakohast mõistlikkust ja raasuke auväärsust!", siis, ausõna, pidurid kadusid. Saan tõestada ka - muidugi juhul kui bõuksi äpp mu kaebuse salvestas. 

CCLII: jäin hiljaks, ...

... aga kui keegi välgukiirul siia tormab, ühe kaenla all Fred Jüssi ja teise all korralik aparatuur helide salvestamiseks, siis saaks veel üles võtta puude ladumise ja ühest hunnikust teise loopimise meeliülendava ja rahustava ja üleüldse imelise heli. Ja kohe kuulda on, et head, kuivad puud. Söö või ise. 

PS! Ma ei ole päris kindel, vb Fred Jüssit ei olegi vaja.