Kinniütlus

Jaurublogi on õhinapõhine loraskoop, lugemiseks tasuta nii äri- kui erakasutajale. Soovin, et see muutuks veel turvalisemaks. Seepärast kaaluge ahhetamist. Teie ahhetused (ja muud onomatopoeetilised röginad, sh oiged ja karjatused) kahtlemata aitavad mingil moel.

teisipäev, 17. november 2020

CXII: ja no, kurat, hõõrubki

Sattusin Kauri kaudu teemani, et hõõrub ja kaudselt ka teemani, et selleks, et midagi õppida, peab seda juba oskama. Et ilusaks saada peab ilus olema. Käsi püsti, kes meist ei oleks omal nahal tundnud seda valu, et läheks tantsukursustele (asenda see mõne sind paeluva tegevusega), aga ma ju ei oska tantsida! 

Vaatame siis nüüd, kellel käpad püsti on. 
Nii, teie seal, teie jah! Te arvate endast liiga palju, te olete tegelikult käpardid nagu teisedki. 
Teie, lontrused, kui te pole kunagi tahtnudki midagi teha, siis see pole nagu päris sama teema. 
Ja need ülejäänud üksikud püstiskäsised, mul on teie üle hea meel. Kuigi, mingi kahtlus ikka jääb. 

Ma olen isegi juuksuri juurde minnes saanud pragada, et juba pea viiekümnene mees, aga pole kunagi juuksuris käinud. Peaaegu oleksin taganenud, aga jäin endale kindlaks, lasin pügada, kokkuvõttes tasus ära. 
Oletame, et isik Iks otsustab aastavahetusel, et ta on vaene ja halvas vormis ja nii edasi ja mõtleb, et hüva, üks asi, mis aitab, on trenn. Saab paremasse vormi ja kokkuvõttes mõjub enesehinnangule ja ajutegevusele ja hizeloomule ja küll tuleb ka rikkus. Aga kui ta nina üle selle klubi ukse pistab, siis näeb kohe inimesi kes on juba rikkad ja ilusad ja ennast täie pasaga üles löönud nagu oleks neil tingimata sel õhtul vaja leida sealtsamast spordiklubist oma elu armastus. Või vähemalt keegi, kellega oma haisvad partjankad* sel õhtul ühte šušilkasse** kuivama visata. Ja siis ehmatab meie isik Iks ära ja läheb koju tagasi, sööb veel ühe trühlitordi (vahemärkusena: küll tahaks praegu rullbiskviiti, aastakümneid pole sellist isu olnud, aga nüüd on. Kahjuks ei luba eneseisolatsiooni reeglistik poodi minna, söön praekartuleid) ja kahetseb sellele kulunud rahahunnikut. jne. 

Mõtlesin erinevatele puhkudele, mil olen selle küsimusega mõõdukalt hädas olnud ja järeldasin, et mul läks hästi, sain oma hädasusest kunagi (suuremalt jaolt) üle, aga enne kui ma teile räägin, kuidas, meenutan üht puhku kui ma tegelikult ei põdenud, aga mis oli lihtsalt tore. Ühesõnaga, jõusaal. Jõutõmbed tehtud, teen rinnaltsurumisi. Noh, mingi sellise raskusega, millega jõuan seeriaid teha. Puhkepausi ajal pöördub minu poole üks tüüp, küsib, et kas sobib kui ta minu puhkepauside ajal mu kangi kasutab? Muidugi sobib. Ja siis ma saan lõpetatud, ütlen, et pangu nüüd oma raskused peale ja ta panebki. Minul oli kangi peal ilmselt umbes 80 kg või vähem, tema pani kangile 235 kg. Ja surus. Aga ma räägin seda sellep, et üldse ei olnud seda hoiakut, et mis sa, könn, siis jandid. Oli hoiak: mõlemad teeme trenni. Kogu lugu. Ma peaaegu armusin ära. 

Aga sellest, mis mind aitab olukordades kus ma tahaks midagi õppida või saavutada, aga ei oska / eesmärk on liiga kaugel vms jne. Üldiselt, olen märganud, on kõigil ükskõik. Inimesed on endaga ametis. Kas siis enda pärast põdemisega või keskendunud oma eesmärkidele. Kedagi ei koti, mida üks papi oma nurgas teeb. Kedagi ei huvita selle papi vabandused, millal ta viimati trenni tegi, miks vahepeal ei teinud, kas ta on kunagi midagi saavutanud. Päriselt, mitte kedagi ei huvita. Ja see on ka õige ja ilus. See annab papile võimaluse rahumeeli oma asja ajada. Ja kui mõnda huvitab, siis see tüüp on häiriv küll, aga ta ei meeldi sulle nagunii. Niiet, parem teda ignoda. Ja kui ignoda ei saa, siis tuleb nendega natuke võidelda. Jah, lihtsam oleks taanduda, aga kuidas me siis vabaneme koolikiusamisest kui vanemad enda ja teiste eest täpselt samasuguses olukorras seista ei oska / julge? Me peame võitlema kasvõi tulevaste põlvede nimel ja irvitama endamisi, sest nende kolmnurksete trennihärgade tuharaile on raudselt tätoveeritud hieroglüüf, mis tähendab, et iga kuradi teekond algab esimesest äraneetud sammust. Niiet õppigu, raisad, oma kannikaid lugema, kui tekst on kahel kannil, siis lugegu ridade vahelt ja ärgu inisegu selle kallal, kes teeb oma esimest sammu.

* jalanartsud
** kuivatusruumi

ps. see on ikkagi jaur, mitte teaduslik-ammendav-tark-nutikas-lahendusi pakkuv ülevaade probleemistikust.

15 kommentaari:

  1. Muide, märkasite, üks näpukas on seekord sisuliselt peagu õige: ignoda tuleb teda, võidelda nendega.

    VastaKustuta
  2. Mis poodi minna! Saad kasutada eneseisolatsiooni aega rullbiskviidi küpsetamiseks. Kui ei oska, siis ongi kohe võimalus praktiseerida millegi õppimist ilma eelnevalt oskamata.

    Aga üldiselt, jaa, teame-teame, ma ei unusta iial piinlikkust, mis mind valdas autokoolis. Ma olin ju muidugi enne ikka metsa vahel sõitnud, aga esimese sõidutunnis ilmnes, et ega ikka manööverdada ei oska ja kohalt minek ka eriti sujuv ei ole. Ja olingi veendunud, et kõik, kui ma iseenesest ei oska, siis olengi see, kes mitte iialgi autojuhtimist ära ei õpi. Sõiduõpetaja oli muidugi ka täielik töll, olgem ausad, kes mitte millegagi mõista ei andnud, et esimeses sõidutunnis äkki ikka ei peagi sõitma nagu 30-aastase staažiga taksojuht.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kui mul on makarone ja mune ja kartuleid ja sibulaid, kas sellest saab rullbiskviidi? Põlla pealt saab kindlasti mõne hiire ka kätte - kui kassiga ilusasti räägin.

      Oleks õigel ajal osanud piinlikkust tunda, poleks õppinud käima ega rääkima, elu oleks suht lill, usun.

      Kustuta
    2. Rullbiskviiti ei saa, aga kui sul juhtumisi on ka suhkrut, siis pmst on ka magusad makaronitoidud olemas. Eestlasele harjumatud, aga nt ungarlaste arust täiesti normaalne asi. Keedetud makaronid (vist) muna abiga vormiroaks tehtud, eriti ilusal juhul tuhksuhkrut peale puistatud. Kui on juhtumisi ka moosi või kasvõi õunu kuskil kättesaadava puu otsas või all, siis tuleb minu arust maitsvam (maitse asi muidugi, kas hapu komponendi olemasolu teeb magustoidu paremaks või halvemaks).

      Või lihtsalt keeta, aga keeduvette lisada natuke suhkrut ja pärast moosi peale panna (laias laastus sama loogika nagu moosiga söödavate putrudega).

      Kartulist ja munast - mul hakkas kohe fantaasia tööle, et äkki saaks neist kahest komponendist soolast biskviiti teha ja siis näiteks sibulaid täidiseks vahele praadida. Kasutades keedukartuleid tainas jahu asemel. Ilmselt töötaks siis, kui on pudrused kartulid, mis keetes ära kipuvad lagunema, need koosnevadki peaaegu jahust.

      Kustuta
    3. Kõlab ahvatlevalt. Kui ma peaks kunagi hauakirja väärima, siis kaaluge "oleks, krt, pidanud ikka õppima süüa tegema" või "kole palju virisesin".
      Aga ma kahtlustan, et kui ma seda rullbiskviiti poes oma ihusilmaga näeksin, siis kaoks isu ära. Niimoodi eemalt on mõnus uneleda, mm, rullbiskviit! Aga kui asjaks läheb, siis pole meest kusagil.

      Igal juhul tänan teid - näitasite mulle tee kätte, ikka ja alati saab ise enda eest pisut paremini hoolitseda.

      Kustuta
  3. kaevasin veel mälus ja mulle tundub, et kunagi tegin magustoiduks lihtsalt nii, et keetsin nuudlid pehmeks, siis praadisin panni peal koos õuntega ja riputasin suhkrut peale.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ma olen söönud makarone nutellaga. lihtsalt spst, et keegi kuskil ütles, et nii saab, ja ma mõtlesin, et tõesti, miks ei peaks saama, ja proovisin igaks juhuks järele, et saab jah. hiljem pole suurt soovi tulnud eksperimenti korrata. mitte et paha toit oleks olnud, lihtsalt... nagu sai mutellaga, magus, aga veidi igav.

      Kustuta
  4. Saab, rullbiskviiti, teoreeriliselt. Keedetud kartulid pudruks ja sellest koos rohke munaga võimalikult ühtlane tainas. See plaadil ära küpsetada (pigem vähem kui rohkem, et oleks elastne), moos peale, kui on, ja rulli keerata. Praktikas on muidugi tegemist kartuliomletirulli, mitte biskviidiga.
    Kui aga oleks veel natuke jahu ja tainasse õuna riivimiseks, siis oleks juba pidu.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. kui munakollased-valged lahutada, kollased segada kohe kartuliplagaga ja valged eraldi vahtu ajada, siis tuleks arvatavasti juba rohkem biskviidi moodi. Kas kõige peenemat biskviiti ei tehtagi tärklisega (jahu asemel)?

      (asun mõttes spekuleerima teemal, kas külmavõetud kartulitest - tähendab, magusatest - saaks lausa magusat biskviiti. Või oleks siis jälle liiga vähe tärklist, sest külm muudab tärklise suhkruks? aga kui võtta külmavõtmata ja külmavõetud kartuleid ühepalju, kas see annaks sama tulemuse, nagu magusa biskviittaina retseptis käibki, et suhkrut ja jahu ühepalju?

      Kustuta
    2. Mind hakkab see kartulibiskviidi teema juba intrigeerima.
      Tärklist ju lisatakse biskviidile, et oleks elastsem ja ei praguneks kokku rullimisel, nii et kui kartulitainale lõpuks vahustatud munavalged lisada, siis peaks nii kohevuse kui rullitavuse mõttes rohkem biskviidi moodi tulema küll.
      Kuidas külmavõetud kartul käituks, ma ei kujuta ette. Kui kogu tärklis on glükoosiks lagunenud, siis sellisest tainast küpsetis oleks äkki nii rabe, et poleks rulli keeratav.

      Kustuta
    3. Ma ootan nüüd ikkagi, et te teooriast praktika juurde pöörduksite. Jah, tegelikult on see minu ülesanne, aga ma hüppan alt.

      Kustuta
    4. Ma ei saa midagi lubada, aga... nagu öeldud, olen intrigeeritud, mu sisemine toidublogija ei ole ilmselt päris surnd.

      Kustuta
    5. Kui mul mõni kartulikeetmine tuleb, siis ma ehk proovin, eraldi ainult biskviidi pärast ei hakka keetma (sest sinna vast üle paari kartuli ei lähe).

      Kustuta
    6. pean lisama, et ma pole kunagi üritanud üldse mingisugust biskviiti rulli keerata, nii et rullimise edu peale ma panuseid teha ei soovita. Tavaliselt panen ma lihtsalt biskviidile moosi peale. Ja/või vahukoort. Või olen selle juba algusest peale mingi muretainapõhja ja täidise otsas küpsetanud.

      Kustuta
  5. Väga uhke! Kui mul on kunagi kõht tühi, siis ma kindlasti nutan jälle blogis ja ütlen, mis mul on ja mida ma tahan.
    Aitäh!

    VastaKustuta