Kinniütlus

Jaurublogi on õhinapõhine loraskoop, lugemiseks tasuta nii äri- kui erakasutajale. Soovin, et see muutuks veel turvalisemaks. Seepärast kaaluge ahhetamist. Teie ahhetused (ja muud onomatopoeetilised röginad, sh oiged ja karjatused) kahtlemata aitavad mingil moel.

kolmapäev, 16. detsember 2020

CXXIX: ma kuulen hääli

Tähendab, jaa, ma olen kurdivõitu, see on tõsi, ja ma ei kuule eriti midagi. Ja hääled ei käsi mul midagi teha jne. Aga nüüd on juhtunud selline asi, et ma rääkisin sõbraga telefonis ja teate, see oli täiesti mõistlik. Väga meeldiv! Peaaegu nagu oleks viivuks kohtunud. 
Kummaline, et me oleme lasknud telefonikõneks sobiva aja leidmise pisikesel (või pisut suuremal) raskusel needsinatsed kõned ebameeldivaks muuta. Olgu, asi ei ole ainult aja leidmises, aga ma ei jõua kogu seda asja lahata, ei oskagi. 
Igatahes kinnitab enamik inimesi minu tutvusringkonnas: ei, telefoniga küll rääkida ei taha. Jah, küllalt tihti tuleb kõne halval hetkel, aga kas see pole lihtsalt märk, et meie elud on halbu hetki liiga tiinelt täis? See pole enam miiniväli kui igal sammul vale asja otsa komistad, see on laskemoonaladu. 
Ometi annab kõne edasi väga palju rohkem. Võiks vist pikemalt, aga ma praegu hakkan tööle. Helistage mulle. Ja kui on halb hetk, siis ma ütlen ja helistan tagasi. Ja, vaadake ette, kui mul on teie number, siis ma võin teile helistada. Ja kui on halb hetk, siis öelge või ärge lihtsalt võtke vastu, mul pole sellega probleemi. Vähemalt üldjuhul. Ja kui ei taha tagasi helistada, sellega ka mitte. Tõsi, kui unustate, siis ma mõtlen, et ei tahtnud, aga mis seal's. Kui unustasite, siis pole nii tähtis, pole vaja punnitada. 
Igatahes tundub nagu oleks me kirjaliku suhtlusega privaatsust ja aega võitnud, aga mulle tundub, et me petame ennast sellega rängalt. Oleme üha sügavamal supis. Ahjah, pidin tööle hakkama. 

PS! Ma kirjutasin mõne kuu eest sel teemal sajameetrise luuletuse. Võin selle teile telefonis ette lugeda. 

11 kommentaari:

  1. "halb aeg" tähendab minu puhul enamasti seda, et ma ei jõua suhtlemisele häälestuda - telefonihelin tabab keset midagi muud (näiteks keset magamist, kui ma olen unustanud hääle maha panna, aga ka töösse või lugemisse või millesse iganes süvenenult on raske nii kiiesti pinnale tõusta, et aru saada, mis värk on). Mispeale läheb mul nii palju auru selle peale, et midagi vähegi artikuleeritut vastata, et pool juttu läheb meelest ära ja siis peab lõpuks ikkagi meili teel üle küsima.

    Kirjutatud suhtluses on miskipärast ka kuidagi kergem sorteerida, millise kontaktiotsijaga ma tahan päriselt suhelda ja millist ignoreerida. Silm libiseb üle kirja ja kui see on soovimatu, siis ei nõua selle kustutamine suurt energiat. Soovimatu telefonikõne lõpetamine on miskipärast raskem: räägid, mis sa räägid, et ei taha hea hinnaga kulda osta, aga teises otsas tema ei jää ju vakka. Ja poole jutu pealt kõne kinni vajutada on miskipärast raskem kui selline kiri ära kustutada.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. kui ma helistan ise kellelegi, kellega tahan rääkida, on muidugi kergem. Siis langevad kõik need raskused tema peale.

      Kustuta
    2. ja siis veel need, kes lihtsalt hingavad telefonitorusse! sellise nähtuse kirjalikku ekvivalenti ei oska hoobilt nimetadagi.

      Kustuta
    3. Kirjalik ekvivalent on need, kellel see jutumull veereb ja lainetab (sõltub millist messengeri kasutada, eks), on näha, et inimene kirjutab midagi, aga lõpuks ei kirjuta.

      Kustuta
    4. aa, nüüd ma saan aru, mis mõttes me eri maailmades elame - ma ei kasuta ühtegi chattimisrakendust või messengeri või mis iganes need on. Kõige rohkem selle moodi asi on olnud ühiselt tehtav google doc, aga siis oli väike seltskond ja me olime selles kokku leppinud.

      Meilid on neist vestlusrakendustest küllap vähem invasiivsed.

      Kustuta
    5. Mul, jah, messenger on. Ega seal palju aktiivseid inimesi ei ole ja nemadki pole kuigi aktiivsed. Mul on kõik kontrolli all. Ma pigem üldistan suvaliselt ja põhiliselt jauran ja olen meeldivalt üllatunud, et umbes kümne asjaolu soodsa kokkulangemise korral saab telefonitsi täitsa suhelda.

      Kustuta
  2. Jah, kõigega nõus. Ilmselt peaks tekstisõnumiga kokku leppima, et helistaks. See on ikka jaur.
    Aga mul sellist ei ole olnud, kes lihtsalt torusse hingab. Ma arvan, et sa peaksid politseisse pöörduma (kuigi nad ei tee midagi).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ah, ega neid tihti pole olnud ja ma ei arva, et see oleks olnud sihipäraselt minu pihta suunatud. pigem samast rubriigist nagu need jorsid, kes helistavad suvalisel numbril ja kui vastab naisehääl, siis küsivad "mis teed ä? a pidu paneme vä?" ja seejärel itsitavad kohmetult. Ühesõnaga, tüütu ja nõme, aga ohutunnet ei tekita.

      Kustuta
    2. Huvitav, sellistest jorssidest ei tea ma ka midagi. Aga noh, ma pole liputajat ka näinud. Heiskan privileegipimeduse ja väidan, et neid pole olemas!

      Kustuta
  3. Mulle hiljuti helistati - vist telest - ja loodeti, et ma olen Mika Keränen.

    A ma ise lobisen telefoniga tihti ja pikalt. Kunagi see mu tapab (sest ma teen seda enamasti autoga sõites ja ilma mingite handsfree asjadeta).

    VastaKustuta
  4. Heh, meenub, et ükskord küsis üritust korraldav inimene minult tunnustatud kirjaniku telefoninumbrit. Et kutsuks esinema. Mõne aja pärast küsisin tollelt, et kas ta läheb. Tema vastu, et kle, pole kutsutud. Siis küsisin ürituse korraldajalt, kas ta mõtles ümber. Tema vastu, et ei, küsisin, et tere, kas te olete see, sain teie numbri ühelt Jürilt, kas tuleksite esinema. See, kes kõnele vastas, ütles rahumeeli, et ei, kahjuks ei saa. Olingi andnud vale numbri, st. mulle tundmatu inimene, ühe numbri lõin kuidagi valesti sisse.

    Aga sa oleks võinud ju Mikana igasuguseid huvitavaid asju rääkida, miks mitte juhust kasutada.

    VastaKustuta