XXIII: ääremärkus surmahirmule

Üldiselt, kui keegi ütleb, et ta ei karda oma elu pärast ja julgeb kõrgelt kaljult merre hüpata, siis ma mõtlen, et olgu pealegi, aga vaata, et sulle mingisse prakku järele sõitma ei pea ja küllap sa tegelikult natuke kardad ka. Ma vähemalt loodan, et kardad, sest karta on normaalne. Samas, muidugi, on õige surmale mõelda ja hirmudele vaatamata mingeid asju teha ja nii edasi.
Kui keegi ütleb, et ta ei karda oma elu pärast ja julgeb küll purjuspäi autoga sõita, siis ma mõtlen, et sa, odav sitaratas, ei räägi ju ainult enda väärtusetust elust vaid ka teiste omadest. Nemad ei ole sulle volitusi andnud.
Kui keegi ütleb, et ta koroonat ei karda ja surevad ainult vanemad inimesed, siis ma mõtlen, et temani ei ole veel info ja arusaamine jõudnud. Isegi kui surevad vähesed, siis keerab / keeraks massiline nakatumine meie maailma täiesti pea peale ja tekiks tohutuid probleeme. Ennenägematuid. Selliseid, mille kõrval praegune on lapsemäng. Loomulikult kaasneks nende probleemidega ohtralt surma, vaesust ja palju kapitaalsem majanduslik kaos kui paarikuise toaspüsimise ja madala profiili hoidmise korral.
Kui keegi ütleb, et ei tohi lasta sellel asjal ajudesse sõita, siis kahtlustan, et ajudega oli juba enne kehvasti. See ei tähenda, et ma hingelist kriisi alahindaks, aga kõigepealt võiks siiski proovida ellu jääda ja teised ellu jätta, siis on võimalik hinge kallal veel nokitseda. Hing on nagu majandus - kui arvad, et see vajab praegu suurt seltskonda ja "normaalset elu", siis võib sind mõne kuu pärast tabada üllatav mõistmine - oleks toas püsinud, siis oleks lootust, et võib-olla hakab varsti paremaks minema. Nüüd on ikka täitsa pahasti.

Kuni olukord on nagu on, seni peaks püüdma oma hinge ja majanduse eest nii hoolitseda, et suuremat jama kokku ei keera. Õnnestub siis nii hästi kui õnnestub.

XXII: tilk matemaatikat tõrvatünni

Mu ema matemaatikaõpetaja armastanuvat korrata: "Matemaatika on puhas, täpne, õige, aus. Ei aita siin ussivesi ega püssirohi, sõprus ega sugulus, sealiha ega vene keel! Õppida tuleb!"
Matemaatikat õppinud olemisest võib olla abi, et mõista, miks tegelikult peab praegu kodus püsima. Nagu tegelikult ka. Mina ei ole numbrite maailmas väga osav, aga printsiip on ju lihtne (kui keegi teine skeemi valmis teeb).

Ühesõnaga, asi ei ole selles ega teises, surmahirmus ega sugutungis, me lihtsalt ei tohi (kui me just maailmalõppu ei igatse) kõik korraga haigeks jääda, sest see, arusaadavalt, oleks kapitaalne jama.

Ma tõesti soovitan seda videot vaadata. Kui ei jaksa, siis alates 13:18 või umbes nii. Kindlasti on sama mõtet väljendatud ka lühemalt, aga mulle tundub, et kodanikele suunatud kommunikatsioonist jääb puudu just see kild. Aga ma muidugi ei ole väga hoolega jälginud. Oletan, et on puudu, sest inimesed, kellega olen e-rääkinud, ei saa sellest aru.

Ja ka otselink Ben Sparksi failile (see on ka Youtube'i video kommentaarides). Siin saab ise muuta andmeid (näiteks nakkuse edasi kandmise koefitsenti, mida me saame muuta ka päriselus - vastavalt ukselinke lakkudes või siis toas püsides ja käsi pestes). Erinevus on märkimisväärne.

Toimetatud: olles paari sõbraga rääkinud, teen ka lühikokkuvõtte. Minu arvates näitavad need mudelid hästi miks peab kodus püsima ja käsi pesema, kui palju sellest sõltub ja ka seda, et viirusejärgne maailm on täiesti võimalik, see võib olla täiesti harjumuspärane - muidugi ainult juhul kui me praegu kodus püsime ja käsi peseme.

XXI: kirje No 583

Olen siin jõudehetkil püüdnud midagi ühiskonna heaks teha, koostanud keelatud teoste nimekirja, et tulevikus lihtsam oleks. Esialgu olen vaadanud läbi sõrmede sellistele jõledustele nagu isikud, kes ulatavad teistele isikutele esemeid (ja nood võtavad need vastu!) ja tegelenud täiesti väljakannatamatute rikkumiste paljastamisega.

Näitan lihtsalt üht kirjet, sest see vapustas mind tõesti. Nutsin pool tundi selle laulu tekstile mõeldes, mõeldes sellele, millist mõju niisugused lood võivad avaldada.

Niisiis:
583. Ella Fitzgerald och Louis Armstrong "Dancing cheek to Cheek".

XX: hädavajalik info

Huvitav, miks on mõnede e-kirjade lõpus teade, et see on saadetud näiteks mu iPhone'ist või siis Blackberryst? Telefonitootja tahab ennast reklaamida? Või kas tahab? Mis mina sellest saan? Äkki on see umbes nagu kleps me neljarattalisel: laps autos! Kle, mind ei huvita, kes sul seal autos on, minu poolest võib seal olla kaks vanurit, üks poliitik, üks langevarjur ja üks transvestiit, isegi nats võib olla, miks ei võiks see tulihingeline nats olla näiteks kohalike natside andunud pooldaja, kes ei tee väljagi võrdlemisi kõrvalisest tõsiasjast, et nende jaoks, nende tema jumaldatud natside jaoks on tema oma päritolu tõttu täielik saast? Ühesõnaga, mind ei huvita sinu auto isikkoosseis. Järgi lihtsalt eeskirja ja ära käitu nagu türbel (seda saab ka eeskirja raames, eks), sest, usu mind, laps autos ei ole piisav õigustus kummalegi käitumisviisile.
Ühesõnaga, kas see "Sent from my iPhone" peab tähendama, et kiri on saadetud mingist kuradi lukuaugust ja kirja saatja ei saanud päriselt aru, mida ta käest küsiti ega vastuta selle eest mida ta vastas? Või siis ikkagi puhas turundus?
Mul endal on "Sent from my Blackberry", aga õnneks kirjutan ma üliharva, kui üldse, telefonist. Muidu peaks veel hakkama sedadetest otsima seda kohta kust see maha võtta. Ilmselt ei ole see keeruline, kui tarvis, teeme ära.
Siiski, millega me õigupoolest kiitleme? Telefoniga? See näitab ju lihtsalt, et mul ei ole arvuti jaoks raha ega piisavalt oidu teha tööd töö ajal (ehk siis arvuti taga istudes) ja ma olen mingi lollakas paralleeltõmbleja, isik, kes ei suuda lühikestki aega oma tähelepanu millelegi keskendada vaid tolgendab kõikvõimalikes võrgustikes nagu võõraste inimeste pulmas suurisilmi mööda maja uitav väikelaps? Või kui ikkagi juba kehklemiseks läks, siis miks mitte öelda kirja lõpus, et vaatan siit kaljunukil asuva lossi torniaknast mere ja rannal kõrguvate kaljude poole, ootan tähtede süttimist, tunnen hüva veini vatsas loksumas, võtan vaagnalt külmi lihalõike, millegipärast täna just neid, mälun korralikult, mõtlen elule ja millelegi muule, usun, et Z on minust sisse võetud, olen kindel, et homne päev tööb rõõmu nii lähisuhete, intelligentse vestluse, füüsilise koormuse, loomingulise eneseteostuse ja veel paljude täiel rinnal elatud elu ilmingute kaudu. Miks mitte nii, telefon on ju vähe?!
See oleks suhteliselt normaalne lõpp ühele kirjale, ehkki see siin on, mõistagi, ainult nõtke, khm, randmega valmis visatud argine tõdemus, mitte tõeline poeesia.

XIX: ligikaudseid rehkendusi (mida ma teile ei näita)

Nii, kunagi otsustasin üksinda maratoni joosta. Tegin seda kilomeetrisel ringil - nii oli kõige lihtsam endale joogipunktid korraldada. Ilma tankimata ei tohiks enamik inimesi sellist asja ette võtta. Muidugi oli kilomeetrisel ringil väga igav ja üksi oli väga igav ja oli aega mõelda ja kolmekümne neljandal kilomeetril otsustasin katkestada. Uskusin, et jõuaksin lõpuni, jõudu oli veel küll, aga see tundus olevat tahte triumf, samas kui katkestamine tundus olevat piinliku praalimismaterjali mittehankimise, mõistuse, analüüsivõime ja veel umbes kümne tunduvalt sümpaatsema asja triumf. Kui oled otsustanud pea ahju pista, aga viimasel hetkel tundub seal ilgelt palav, siis ei ole õige mitte otsusele truuks jääda, vaid pigem ikka meelt muuta.
Aga see kõik meenus mulle seoses itaallasega, kes jooksis rõdul maratoni. Karantiini ajal on see täiesti mõistetav ja kiiduväärne. Ma tahan tema saavutuse suuruse rõhutamiseks täpsustada paari asja:
- järge pidada on kohutavalt raske. Isegi kilomeetriste ringide loendamine võib sassi minna. Loodetavasti vedas ta pruut paberile kriipsukesi.
- kui ta eksis seitsmemeetrisel lõigul igal ringil kahekümne sentimeetriga, siis jooksis ta tegelikult üpriski palju rohkem või vähem. See sobib matemaatikaõpikusse ülesandeks, ma ei anna teile vastust ette. Muide, kuidas ta üldse distantsi mõõtis? Õige oleks oma keha keskpunkti, raskuskeskme järgi, tundub mulle.
- kui ta keeras kogu aeg ümber ühe õla, siis, noh, sellest tuleneb ka igasuguseid asju.
- Ta pmst peatus igal pöördel, kuidas siis teisiti. Nüüd mõelge oma auto kütusekulu peale kui a) te sõidate maanteel ühtlaselt 50 kmh (kõrvaline maantee, te pole kellelgi jalus) või b) kiirendate viiekümnemeetristel lõikudel, peatute, kiirendate, peatute. Muidugi sõltub see kiirenduse ja pidurduse äkilisusest, aga igal juhul peaks erinevus olema mitmekordne.

Loodetavasti saab see düüd ise ka aru, et tema pingutus ületas nn tavamaratoni päris mitme näitaja poolest päris tublisti.

Selline väike, ent ülioluline kommentaar teie päeva valgustama.

XVIII: tervisest

Teatavad inimese tervendamisega flirtivad ja selle eest rasket raha küsivad koolkonnad seostavad haigusi emotsionaalsete hädadega. Ega see päris vale muidugi ei ole, aga need tegelased ajavad enamasti siiski umbluud. Aga kui nüüd eeldada, et sama valemit võib rakendada inimkonna kohta tervikuna, siis mida ütleb meie kohta praegune tõbistu: ülekaalulisus, entusiasm, jamad hingamisteedes ja kollektiivne ärevushäire?
Eks neid tõbesid ole veel, ma ei ole päriselt asjatundja.

XVII: esimene liblikas läheb loodetavasti aia taha

Ma väga loodan, et sedasorti ended ei kehti, sest ma nägin täna selle kevade esimest liblikat ja sel kuradil jooksid mustad jooned risti üle valgete tiibade. Paistab, et selle suve peab karantiinis istuma.

XVI: inkvisitsioon ulatab abikäe

Viiruse testimine on keeruline ja kallis ja mida kõike veel. Oleme välja töötanud lihtsa ja töökindla testi. Kahtlusaluse ninaalust kõditatakse udusulega ja kui ta aevastab, siis on tal viirus ja ta põletatakse ära. Kui ta ei aevasta, siis on ta vaenlase nuhk, kindlasti on tal midagi varjata, ja ta põletatakse ära.

Tänavad on tühjad, see on üsna imelik. Samas, tasub meenutada üheksakümnendate alguse suvesid Tartus, siis oli siin veel vähem rahvast.

XV: viirusepäevik

Mul on ikka mingid põhimõtted. Ma kavatsen poes käia samamoodi nagu ma ikka olen käinud – iga päev. Muidugi, ega saatust ei maksa narritada, saatus narritab sind üheksa korda vastu, seetõttu kasutan teatud ohutusmeetmeid. Käes on kummikindad, peas see mesiniku värgendus, teate küll, lükkan ratastel stanget, olen ise selle keskel ja servadesse olen riputanud ohtralt kärbsepaberit. Kui kärbsepaber meeldib kärbestele, küllap meeldib ka viirustele. Kui poest väljun, siis põletan kärbsepaberi ära ja olen jälle teinud ühe väikese heateo.

Kuidagi läks nii, et mul oli vaja ainult leiba. Lähen siis kassa poole, leib korvis, ja näen, kohe tajun, kuidas inimesed mind pahakspanevalt vaatavad. Ah sina piirdud leivaga? Tähendab, sina oledki see, kelle keldrisse on varutud kuivaineid kolmeks ja pöönigule peldikupaberit kaheks aastaks? Sina oledki see, kes jooksis paari päeva eest pikali ühe väikese vanamuti, et tema käest pakk kaerahelbeid – viimased selles poes – röövida? Ah sina ... ?

Tundsin muidugi kohe vajadust tõestada, et ei, vennad, ma ei ole selline, ma olen nagu teiegi. Ostsin kümme purki ube, kakskümmend karpi pudruhelbeid ja 5x24 rulli peldikupaberit. Ja üht-teist veel. Nipet. Näpet. Konserve. Ketšupit. Kohvi.

Ma ei taha teid üksikasjadega koormata. 

XIV: pettumus viib sihile

Kes mind isiklikult veidigi tunnevad, teavad, et olen juba viis aastat kandideerinud "Aasta betoonehitise" auväärsele tiitlile.
Kahjuks pole ma tänini teeninud veel nominatsioonigi, aga küll ta tuleb, ega ta tulemata jää.
Auhinnad on väga tähtsaks stiimuliks nii betoonehitistele endile kui kahtlemata aitavad ka valdkonda ühiskonnas paremini tutvustada, kõlapinda tekitada.
Olen kehv kaotaja, aga visa võitleja. Seepärast soovin Sisekaitseakadeemiale õnne ja tõotan, et ei anna kunagi alla, jätkan võitlust.
Muidugi on selge, et ma oleksin pidanud selle tiitli juba ammu pälvima ja mitu korda.
On selge, et žürii eksib ja minul on õigus.

Toimetatud: Ikka ajab veits marru. Usun, et sellisel päeval, Suurel Ilmajäämispäeval, on kohane mõneti emotsioone välja näidata. Osundan nagu haavatud elevant:

"Žürii esimees Aadu Kana kinnitas, et tegemist on kaasaegse, arhitektuurselt kõrgetasemelise ja hästifunktsioneeriva õppe- ja teadushoonega, mis on energiatõhus ja mille ülalpidamine on majanduslikult jätkusuutlik. "Lihtsalt saavutatud huvitav arhitektuur," sõnas ta."

Ma ei ole just õppe- ja teadushoone, aga seda konkursi tingimustes kirjas ei ole. Mina oleksin pidanud selle auhinna saama. Mina!

Asjatundjatel pole selles küsimuses kahtlusi. Juba on vallandunud toetuskirjade tulv.

XIII: Haiguste ennetamine, kontrollitud

Tähendab, on täiesti selge, et viiruse vastu ei aita mitte mask, vaid korralik krae, mis välistab võimaluse oma nägu puudutada. Söömise ajaks võtad selle kaelast ära, siis paned jälle tagasi.

Valida võib suurtele koertele mõeldud lambivarjude hulgast või siis keskaegsete ülepingutatud pitskraede seast. Ma illustreerima ei hakka.

PS. Aha, selgub, et see on muidugi juba avastatud ja memiseeritud, aga meem meemiks, see tuleks ära teha.

XII: naistepäev

Rahvusvahelist naistepäeva tähistatakse iga aasta 8. märtsil.

Naistepäev on ÜRO tähtpäevade nimistus ja ta on tuntud mitmel pool maailmas. Sel päeval ostetakse lilli, levitatakse halba luulet ja süüakse torti. See on päev, mil lahendatakse naiste mured ja probleemid neile lilli kinkides.

Rahvusvahelise naistepäeva tähistamise algust on seostatud USA 1848. aasta reformidega, kui naistele esimest korda lilli kingiti. Veel on tähtpäeva seostatud 1908. aastaga, kui New Yorgi tekstiilivabriku streikijad nõudsid et neile rohkem lilli kingitaks. Täiesti juhuslikult hukkus tookord 129 naist akuutse lillepuuduse tõttu.

1909. aastal tegi kommunist Rosa Luxemburg ettepaneku tähistada 8. märtsi rahvusvahelise naiste solidaarsuse päevana, et mitte ükski naine ei peaks jääma ilma sületäie tulpideta. Rahvusvahelise Naistesekretariaadi esinaine kommunist Clara Zetkin soovitas tähistada naistepäeva 1910. aastal Kopenhaagenis II rahvusvahelisel naissotsialistide konverentsil.

1911. aastal tähistati naistepäeva Saksamaal, Austrias, Šveitsis ja Taanis, 1913. aastal ka Venemaal.

XI: uusaastalubadus ja ostuhullus

Et kogu lugu seda teatava aususehõnguga tuunides ära rääkida, pean ma alustama sellest, et terve eelmise aasta ja tubli tüki sellele eelnenuist harjutasin ma igahommikuse hommikvõimlemise sooritamist. Lõpuks jõudsin pmst saja protsendini, et alati vähemalt natuke. No peaaegu sajani.
Ja aeg-ajalt liigutasin sangpommi. 2019 keskmine oli kord nädalas. See oli tohutute eduperioodide ja täieliku minnalaskmise seguga. Muidugi aitasid minnalaskmistele kaasa istuva töö tegija hädad, näiteks valud alaseljas ja laiskus ja rumalus. Võimlesin paremini, tegin paremini sooja, aga ikka tekkis jamasid. Ja kui siis aasta lõpus selg jälle muudkui valutas (elamist nii enam-vähem lubades), siis viskas mul üle, meenus üks kava, mis ma olen kangiga teinud ja ostsin endale koju kangi (mahub voodi alla!) ja kettad (need samuti!) ja olen seda nüüd nii palju kasutanud, et jõusaalipiletite raha on juba tagasi teenitud.
Ja siis hakkasin pinksi mängimas käima. Olen iga nädal vähemalt korra käinud, väga meeldiv. Head vastased ja puha.
Ja siis ütles Piret, et läheb swingikursus tele ja keegi ei tule temaga, aga kui mina tuleks, siis ta saaks odavamalt ja me ei pea omavahel tantsima, sest paarilisi vahetatakse kogu aeg.
Ja ma läksin.
Ja ma ostsin swingi ja pinksi jaoks tennised ja ma ostsin pinksi jaoks uue reketi ja midagi ostsin ma veel. Näiteks prillid. Tõsi, prillid ei ole spordi ega tantsuga seotud. Igatahes, anna lollile natuke raha, ja ta läheb pööraseks. Kinnitan endale küll, et kõik on vajalikud asjad, investeering minu tulevikku, aga me kõik teame, et tegelikult mulle lihtsalt meeldib ostelda.

Kangitrenniga on nii, et mul on üks selline kava mis päris kindlasti aitab lihastoonust ja jõudu arendada, aga ennekõike vastupidavust. Ja sellega alustamisest saadik on selg korras. Kava on kiire, st. saab teha ka hommikvõilemisena või lõuna ajal poole tunniga ära paugutada. Kops on pärast koos ja tuju hea. Lisan muudkui raskusi. Muidugi ei saa me siin rääkida heast vormist, aga mingi harjumine koormusega toimub.

Pinksiga on nii, et kui mängida aastaid või aastakümneid trennis käinud tüüpidega, siis torkab silma, et
a) keegi ei eelda sinult midagi ega isatse. Mängivad nii hästi kui oskavad (aeg-ajalt muidugi lasevad lõdvaks. Väga mõnus on.
b) pinksiga võib saada täiesti korraliku koormuse.
c) kõige raskem on ennast vaimselt järje peal hoida, kogu aeg keskenduda. Mul on ikka iga trenn täielikke aukulangemisi.
d) Paremad mängijad ei ulu oma ebaõnnestumiste pärast kunagi. Püüan meeleheitlikult seda ka ise vältida.
e) väga mõnus on.
f) ma pmst juba ütlesin seda, aga kedagi ei huvita su vabandused, mitte kedagi, mitte kunagi. Võta ennast kokku ja asi mutt. Anna endast parim või katseta midagi uut või püüa saavutada tubli stabiilsust mis on võimalikult lähedal su parimale või otsi imelisi sähvatusi ja loobu selle otsinguga kaasnevate ebaõnnestumiste pärast muretsemisest, sest need on ainult vihjed, et midagi tuleb veel lihvida või tee midagi taolist, aga ära tüüta teisi inimesi oma seletustega, et eile vaatas sulle su kunagine armsam vasaku silmaga otsa ja see lõi su hinges munga ja euroviisi täie pasaga vahtu ja sul on täna raske palli tabada. Kedagi ei koti. Lihtsalt tee oma asja ja kui vaja küsi nõu või puhka või ... Said juba aru küll. Püüan ise ka saada.

Swingitrenniga on nii, et tõepoolest partnereid vahetatakse kogu aeg. Väidetavalt õpib inimene nii kiiremini. Surve on maas ka natuke: muidu oleks nii, et satud ühe inimesega tantsima ja muretsed kogu aeg selle pärast, et tal nii halvasti vedas ja tantsid muidugi selle võrra veel halvemini (nagu see oleks võimalik! On võimalik!) Swingi üks põhivigureid on see, et peab kogu aeg üles-alla kõikuma. Loperdada ei tohi ja nii edasi, aga selle põrkamise või õigupoolest õõtsumisega on niisugune jama, et ma olen käinud karate trennis ja seal õppisin just sellist liikumist, et õõtsuda ei tohi, et su pea kohal on madal lagi ja su siilisoegn peab kogu aeg seda riivama, aga ainult riivama. Ühesõnaga, lihasmälus on selline asi, et õõtsumine on saatanast.
Üldse, minu jaoks on sellise lihtsa tantsu algtõdede omandamine hullult keeruline. Mul mingi liikuvus ju isegi on, aga kui ma pean tegema mitut asja korraga (suunda näitama ja siduri alla vajutama!), siis jookseb juhe kokku. Ja kui juhe on juba kord kokku jooksnud, siis jõle raske on seda uuesti lahti harutada. Eks ma püüan lihtsalt pinksi õppetunde rakendada: meistrid ei vingu ega vabanda. Täna läks täiesti meelest see õppetund, aga järgmine kord püüan meeles hoida. Muide, see suunda näidata ja sidurit alla vajutada oli mõeldud autojuhtimise õppimise võrdluseks, aga nüüd saan aru, et see sobib ka tantsumurede kohta, sest suunda näitama oma tantsupartnerile tõesti peab. Huh! Ühesõnaga, kehahoid, õõtsumine, see õige samm, see, milline samm nüüd, see, et sa ei tee mitte lihtsalt ise sammu vaid pead teisele inimesele õigel hetkel õigel moel näitama kätte, mida tema tegema peaks sinu arvates ja veel umbes kümme asja jooksutavad minu vaese aju aeg-ajalt täiesti kokku. Sellistel hetkedel on kuulda kuidas mädasoo ahelaid kõlistades kuu poole ulguvaid hunte endasse imeb. Aga siis peab, nagu juba öeldud, lihtsalt edasi laskma ja mitte hakkama vabandama ja muretsema.
Lõppude lõpuks näitab minu elukogemus mingites uutes töökohtades, et ma olengi aeglane õppija, aga mingil hetkel hakkab minema, lähen teistest mööda ja küllap on nii ka swingiga. Mööda ma ilmselt ei lähe, aga muretsemiseks pole põhjust, meelt heita pole mõtet.
Ja swingiga ja pinksiga ja tegelikult ka selle kangitrenniga kuigi sellega kõige vähem ja pinksiga kõige keskmisemalt ja swingiga vastavalt kõige rohkem on nii, et pärast on tuju sittakanti hea. Isegi siis kui halvasti läheb ja ei õnnestu ja nii. Kui mingigi aeg suudan keskenduda ja pingutada, siis on juba tuju pärast hea, sammus mingi nooruslik kergus (ok, mitte siis kui jalalihased on täiesti sodid, sedagi on juhtunud).

Seda kah, et mingi asi jäi ilmselt ütlemata, selge see. Ja toimetamata jääb see tekst praegu ka, tulistasin täiesti puhtalt ühe soojaga ja järjest. Ja see on selline asi, mida asjatundja ei peaks ütlema. Ta kas teeb nii hästi, et pole vaja vabandada või teeb nagu parasjagu tuleb, aga talle piisab kui ta ise teab, kui palju ta pingutas ja mida see tekst väärt on. Kõik munad ei pea olema kullast ja nii edasi.

See on natuke teine teema, aga loen ühte listi kus tähtsad inimesed aeg-ajalt sõna võtavad. Muidugi läheb ka tähtsatel inimestel üht-teist teinekord halvasti. Siis nad vinguvad ja süüdistavad ja sõimavad. Mulle tundub, et selle asja üks õppetund (ei, kõigest ei pea õppima!) on niisugune, et ära kunagi muutu tähtsaks inimeseks. Kui teed midagi, tee. Kui suudad väga hästi teha, tee väga hästi. Aga pole mõtet öelda teistele, et nad peaksid sind armastama ja austama ja suudlema maad su jalge ees.

X: Ott ei saa tuppa!

Ilmselt kõik teavad seda kurba lugu, kuidas Otile peaks ukse lahti tegema. Paljud kuulavad ja naeravad. Paljud tunnevad kaasa. Mõned imetlevad inimese kannatlikkust. Paljudes äratab õudust.
Mul tekkis võrdluspilt sellest, kuidas mõni mu väga intelligentne tuttav või sõber on aastaid vaielnud internetis mõne üsna rumala juurikaga. Ja siis mõtlen, et see Otiga, see on ikka päris lihtne olukord.