- Järjest raskem on ennast veenda väiksesse, minu jaoks kõrvalisse väikelinnna minnes linnariideid selga panema.
- Paratamatult saabub ühel päeval hetk, mil löön ennast sellesse väikelinna minnes nii lille kui vähegi suudan. "Inimeses peab kõik ilus olema," ütlen ma elutargalt. "Mjau," ütleb kass, mu ainus vestluskaaslane.
Staadiume on muidugi rohkem.
Meenutan heldimusega aega, mil kodunt väljumatagi vurrusid pumatiga võidsin.
Ma unustan vahel alevisse minnes kalossid jalga. Vähemalt on need kalossid punased ... või vähemalt noorest peast olid, nüüd on veidi roosaks tõmbunud. Kunagi ma tellin endale need sokid, millest ma kirjutasin su jooksuteemalise postituse kommentaarides, mis kaotsi läksid. Kui nüüd nende sokkide nimi ka meelde tuleks ... Skinnersid! ... ja siis pole enam vahet, mis seisab meeles ja mis ei seisa, peaasi, et miski sokke jalast ei puhu.
VastaKustutaMhmhm, nii ta läheb. Ma hakkasin sel suvel täiesti vabalt metsast tulles kummikutega poes käima. Rääkimata kevadisest katkuajast, kui kodus töötamise vahepeal linna ja kontorisse sattudes ei tundnud kuidagi vajalik spordiriideid mingi viisakama autfiti vastu vahetada.
VastaKustutaJah, toetuskirju tuleb Virust ja Võrust, Sõrvest ja Säärest!
VastaKustuta