Kinniütlus

Jaurublogi on õhinapõhine loraskoop, lugemiseks tasuta nii äri- kui erakasutajale. Soovin, et see muutuks veel turvalisemaks. Seepärast kaaluge ahhetamist. Teie ahhetused (ja muud onomatopoeetilised röginad, sh oiged ja karjatused) kahtlemata aitavad mingil moel.

reede, 31. juuli 2020

LXXVIII: enesearendamine on pihkurlus, selleks abi otsimine on rüvedaim väärtegu issanda imelike teede vastu

Noh, ma pole pealkirjas esitatud väites läbinisti veendunud, aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. 

Vaadake, asi on selles, et mulle meeldib tööd teha, ilma naljata. Tahaks natuke rohkem ja paremini. 
Teen nüüd sellist tööd, et aju peab kogu aeg päriselt kaasa mängima. Ja siis on vajalikud mingid rutiinid ja vigurid, et seda laiska ja uudishimulikku ja rahutut tõbrast järje peal hoida. Aastatepikkuse katsetamise ja putitamisega olen jõudnud selleni, et ennelõunane tööhoog kannab üldjuhul päris hästi. Arenguruumi kahtlemata on, aga kannab! Aga pärastlõunane, kuidas ma selle käima saan? Kas keegi oskab nõu anda või viidata mingitele õpetussõnadele? Noh, hommikul kütan umbes kolm tundi vasakule ja paremale vaatamata. Tõusen aeg-ajalt laua tagant ja ringutan või liigutan või midagi ja siis panen edasi. Aga siis on vaja väikest pausi, pärast mida edasi kütta. Natuke teisel teemal, natuke teistsugust tööd, aga siiski edasi. Kas see paus peaks olema pikk või lühike, paks või peenike, ühesõnaga, mul vist on nõu vaja, mitte ainult pausi kohta, üleüldse sel teemal, sest ühest küljest tekib selle kolme tunniga väsimus ja teisest küljest saab motivatsioon otsa. Ja midagi kindlasti veel. 

Reaktiivset tööd pikemalt teha poleks raske, seda olen kontoris teinud: tekib probleem - lahendan, saabub meil - vastan. Aga, jah, päriselt ajusid (muidugi oma kasinate võimete piires) liigutada, kuidas see käib? Võite nõu anda nii privas kui siin. 

11 kommentaari:

  1. Rents oleks siin vist asjakohane nõustaja, ta loeb neid igasugu ajahaldusjuhendeid … ja siis ikka molutab. Ega mulgi võluvitsa pole. Pärast ennelõunast hoogu teen lihtsalt pikema pausi, tegelen millegi kõrvalisega, niidan muru või kaevan kraavi, sellega saab kehale kogunenud pinge natuke "pealt ära". Kehalisest väsinuna alustan nagu päeva teist korda, sama rutiin, mis hommikul: kohv ja FB ja uudised. Seejärel muutun rahutuks, peaks nagu midagi asjalikku tegema. Ja siis hakkabki päeva teine tööblokk. Aga reeglina on see lühem, kui esimene ja produktiivsus samuti väiksem. Tavaliselt lõpetan selle viie-kuue paiku. Järgneb täielik lõdvestumine ja siis vahel tunnen veel üheksa-kümne paiku õhtul, et aju on jälle puhanud ja nüüd jaksaks veel tunni-kaks töötada, aga reeglina väldin tungile järele andmist. Molutan, hambad ristis, poole ööni.
    Nii et suht-koht sinu moodi. Ja linnas oligi mul raskem neid vahepealseid liigutamishetki millegagi täita, väikest hoovilappi iga päev ei niida ja igal talvel pole ka kogu aeg lund lükata ning toa koristamine pole päris see. Maal on tiba parem, kehalistest töödest puudust pole.
    Liis

    VastaKustuta
  2. Mul on konkreetselt olnud kasu sellest, et me peame kord päevas või vähemalt kord kahe päeva jooksul tööl ühischatti kirja panema, millega me tegeleme ja kuidas see edeneb. KURADIMA hästi motiveerib. Kui tahad, võid mulle kas või iga päev lõuna ajal kirjutada, et "enne lõunat rohisin peenra ära, nüüd plaanin teha veel asja X". 😁

    VastaKustuta
  3. No ma teen umbes nagu Liis, aga mõtlen just, et mida ma paremini peaksin tegema. Aga eks ma pusin edasi.
    Rents, ma olen jube tänulik, hea pakkumine! Ma kahtlustan, et see oleks kohutavalt igav aruanne. Hommikul tõlgin, pärastlõunal loen tõlget üle või kirjutan midagi.

    VastaKustuta
  4. Mind motiveerib präänik. Miski, mida ma tahan pärast tööd teha. Ütleme, et rattasõit (sest enamasti see seda on). Sel juhul mõtlen ma selgeks, et kui teen ära need ja need asjad, siis võin näiteks kell 4 sõitma minna (see peab olema just mingi varasem kellaaeg, muidu võib ikkagi molutamiseks minna). Lollikindel see muidugi ei ole, sest vahel hakkab aju undama, et me küll ei teinud kõiki neid asju ära, aga läheks ikkagi sõitma ja teeks pärast. Ja siis on juba teada, et ega üldiselt ei tee.

    VastaKustuta
  5. Nii, nüüd läks mu kommentaar kaotsi. Ebameeldiv.
    Võtan lühidalt kokku.
    Mu postitus on veits kobalt kirja pandud. Motivatsiooni veel leian, lihtsalt ei jaksa. Aga samas on ilmselt mingid varud, mida saaks rakendada (ilma üle töötamata jne jms) kui vaid leiaks õige nõksu kahe tööhoo vahele, sellise, mis värskendaks. Eks ma pusin edasi.

    VastaKustuta
  6. Ma sunnin end vahel puhkama, teen mõne päeva jaoks spetsiaalselt plaani, et ei tööta. Üllatav, aga tõsi, et see jätab teiste päevade jaoks rohkem jaksu (kuigi ise ei taha hästi uskuda, ikka on tunne, et "ma teen nagunii tavalisel tööpäeval nii vähe töötunde, mis mõttes ma ei jaksa seda iga päev teha?).

    Uinakud aitavad ka üllatavalt palju.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. aa ja mõnikord aitab magusasöömine.

      Kustuta
    2. Jaa, aitäh! Mõlemad on pädevad lahendused, igati abiks. St. planeeritud puhkused ja uinakud. Magusaga ma väga ei oska. Kuigi söön küll, aga nii.

      Kusjuures, planeeritud puhkuste asja olen viinud selleni, et näiteks tööpäeva lõikes ütlen endale, et tööd tohib teha kellani x ja siis on kõik. Minu puhul kukub siis tihti nii välja, et vihun palju jõuan, sest pärast ju enam ei tohi. Muidugi peab see ajavahemik olema mõistlik. Kui öelda, et veel 35 tundi tohib tööd teha, siis - kuivõrd ma ei jaksa kuigi kaua ja üleüldse, ega ma infarkti saada ei taha - jääb ilmselt see ring vahele.
      Aitäh!

      Kustuta
    3. Mäletan, et kunagi vanasti, kui veel telekava järgi telekat vaadati ja mingilt kommertskanalilt juhtus tulema midagi vaatamiskõlbulikku, siis õnnestus reklaamipausi ajal hämmastavalt palju tööd teha. Samal põhimõttel, et "kohevarsti läheb film edasi ja ma ei taha sellest midagi maha magada, nüüd tuleb tööle kõvasti pihta anda".

      See "miski magus" võib tglt tähendada väga vähe suhkrut. Vahel kasvõi klaas või paar alkovaba õlut (vähema suhkruga kui limonaad, aga võib osutuda piisavaks, et ärkvele koputada). Üks õun. Peotäis marju. Ruuduke šokolaadi.

      Aga ei pea muidugi üldse magus olema. Põhimõte on lihtsalt selles, et ennast ei tohi liiga pikalt nälga jätta.

      Kustuta
    4. Aha, see on küll suurepärane nõu, aitäh.
      Avastasin millaski, et hommikul aitab mul ärgata klaas vett. Ööga hingab inimene hulga vett välja, see tuleb sisse tagasi kallata.
      Tõsi, ruudukest šokolaadi ma endale eriti lubada ei saa, sest ehkki tavaliselt nagu päriselt ei isutagi, siis kui tahvel kodus on, kräunub ja nurub ja sitsib mu hingeloom seni kuni kogu see kuramuse tahvel on persse pistetud ja süda natuke läigib. Hingeloom on muidu hamster, aga ta on üllatavalt osav teisi loomi ja asju järele aimama kui on vaja välja rääkida midagi, mida põske pista. Ja mingit mõõdutunnet tal ei ole.

      Kustuta
  7. Nii, otsustasin päevakavva esimese tööhoo lõppu lülitada umbes tunnise jalutuskäigu (kiirmarsi). Pmst olen seda proovinud, aga jalutuskäiguna ja iga kord ise teid (ja trajektooridel, kus võib ajada asju ja tuttavad inimesed võivad vastu tulla jne). Õige on käia alati sama ringi ja valida sellised tänavad kus kellegagi kokku ei juhtu. Tõenäoliselt.

    Nonäis!

    VastaKustuta